Eestlased jagavad parimal meelel kasutuid nõuandeid rasketes ajades

Ühe ajakirjaniku üheksa kuud kestnud töötusperioodist kirjutatud kolumni järel saadud tagasiside paljastab, et eestlased annavad sageli pealtnäha abist ja moraalifitsingist koosneva nõu, mis tegelikult raskustes inimestele kasuks ei tule.

Eestlaste traditsiooniline viis kriitilistes elustaadiides inimeste "toetamiseks" näitab omapärast huumorit ja kärsitust. Kui keegi jagab oma viletsusest, kerkib tavaliselt esile sügav soov anda midagi öelda, mis kõlab mõistlikult, kuid praktikas inimest olukorrast välja ei aita. Tegemist on fenomeniga, mis ei ole seotud konkreetse vanusrühma ega haridustaustaga, vaid pigem ühiskondliku käitumiskultuuri osaga.

Kõige sagedasemad soovitused kõlavad otsustavalt ja lihtsustavad märkimisväärselt tegelikke takistusi, millega töötud inimesed silmitsi seisavad. "Proovi lihtsalt paremini vaeva näha" või "pea positiivne suhtumine" on lausungid, mis näitavad pigem andjale tema endi heatahtlikkust, kui et need sisukselt raskustes inimesele midagi kasulikku pakuksid. Sellised nõuanded jäetakse meelde just sellepärast, et nende kasutus on minimaalset järku.

Kolumnist selgub, et inimesed sageli ei mõista, millised konkreetsed raskused töötusega kaasnevad – finantsiline stress, enesekindluse langus ja ühiskonnast eraldunud olemise tunne. Asemel et neid aspekte tunnustada, pakuvad soovitajad üldiseid fraasidega, mis kuulavad head ja tulevad öelda hõlpsasti, kuid tegelikkuses on inimesele kasuks võttes tasuta ja tühjade sõnadena.

See fenomen valgustab ka eesti kultuuri üldisemaid jooni – soovi näidata, et sul on arvamus ja lahendused, ehkki neid tegelikult pole. Selline käitumine ei tule välja pahast tahtesest, vaid pigem teadmatusest, kuidas kriitilistes olukordades tõeliselt kasulikku tuge pakkuda.