Eestlased ja baltisakslased leidsid Saksamaal rahule ühise leina kaudu

Teise maailmasõja järel Saksamaale pageda sunnitud eestlased ja baltisakslased suutsid ületada oma ajaloolised pingeid ühise trauma ja kodumaa kaotuse leina kaudu. Kultuuriloolase Kristiina Kivilaane uurimuse järgi aitas see ühine kogemus külma sõja ajal Saksamaal vanade vastuolude tasandamist.

Teise maailmasõja keerises Saksamaale pagenud eestlased ja baltisakslased seisid silmitsi täiesti uue elu väljakutsetega võõras riigis. Kodu puudumise ja sõja poolt jäetud traumade koorma all pidid nad nullist uuesti alustama ja ühiskonnale kohase koha leidma.

Kristiina Kivilaane uurimusest selgub, et kuigi nende kahe rahvusrühma suhted olid Eestis ajalooliselt olnud pingelised ja täis vastuolusid, muutis ühine trauma ja kodumaa kaotuse sügav lein nende suhteid Saksamaal märkimisväärselt. Pagulaste kogukonnad, kellel oli ühine minek Saksamaale, hakkasid tõestama, et ühine häda seob paremini kui mineviku vaidlused jagavad.

Külma sõja perioodil, mil mõlemad rahvusrühmad elasid Saksamaal diasporaas, osutus nende ühendavaks jõuks mineviku ühine kitsikus ja tuleviku ebakindlus. Pagulased leidsid ühises leinas ja koduigatsuses uue aluse omavaheliseks koostööks ning vastastikuseks toetuseks, unustades osaliselt vanad sügavused.

Kivilaane uurimus näitab, et ajalooliste vastuolude ülemuutumine on võimalik, kui inimesi seob piisavalt tugev ühine kaotus ja uus päritolu.