Eestis vastutab maaomanik võõrliikide levitamise eest

Kliimaministeerium täpsustas seadusi, et rõhutada maaomanike vastutust võõrliikide ohjamisel oma territooriumil. Edaspidi on karistatavaks muutunud ka passiivsus, mis võimaldab invasiivsetel liikidel loodusesse edasi levida.

Eestis lasub maaomanikel seadusjärgne kohustus jälgida, et nende territooriumilt ei leviks loodusesse võõrliigid. Kliimaministeeriumi andmetel on karistatavaks muutunud mitte ainult võõrliikide teadlik istutamine, vaid ka tegevusetus, mis soodustab nende kontrollimatut laialivalgumist naabruskonda või metsa.

Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna nõunik Merike Linnamägi selgitas raadiosaates „Ökoskoop“, et ametlikus võõrliikide nimekirjas on 1014 nimetust. Nendest ligikaudu ühe protsendi puhul on tegemist tõeliselt invasiivsete liikidega, mis kujutavad endast keskkonnale reaalset ohtu. Probleemsete taimede hulka kuuluvad näiteks hiid-karuputk, verev lemmalts, lupiin ja kanada kuldvits, loomadest aga kährikkoer, ameerika naarits ning erinevad võõrliigist vähid.

Vastutus ja seaduse täpsustus

Varem tekitasid vaidlusi olukorrad, kus maaomanikud väitsid, et võõrliigid on nende maadele sattunud iseeneslikult ega ole seetõttu omaniku tegevuse tulemus. Seaduse täpsustamine peaks sellised hallid alad kaotama, määratledes, et omanik vastutab võõrliikide leviku tõkestamise eest sõltumata sellest, kuidas need tema maale sattusid.

Erandiks on aga Hispaania teetigu, kelle tõrjumine riiklikul tasandil on äärmiselt keeruline. Linnamägi märkis, et teod tegutsevad peamiselt öösiti ja nende elupaik on tihti eravalduses, mistõttu on nende vastu võitlemiseks kõige tõhusamad just kohaliku kogukonna ja naabruskonna ühisaktsioonid.

Kuigi seadusandlus on muutunud rangemaks, ei tähenda see, et riik asub nüüd kõiki aedu kontrollima. Linnamägi kinnitas, et sunnimeetmed ja trahvid on äärmuslikud abinõud ega ole esmane eesmärk. Eesmärk on teadlikkuse tõstmine ja maaomanike suunamine oma vara korrashoidmisel.