Eestis sageneb õietolmuallergia, kimbutades üha sagedamini juba väikelapsi

Eestis on allergiahaigused muutunud sagedasemaks, avaldudes üha nooremas eas. Allergoloog Kaja Julge selgitab, et allergia ei tähenda nõrka immuunsüsteemi, vaid organismi tasakaalust väljas olevat reaktsiooni.

Eestis on täheldatud allergiahaiguste sagenemist, kusjuures õietolmuallergia ei ole enam pelgalt kooliealiste mure. Allergoloog Kaja Julge sõnul diagnoositakse seda ülitundlikkust nüüdseks juba ühe- kuni kaheaastastel lastel, kelle tüüpilisteks sümptomiteks on nahalööve, ninakinnisus ja aevastamine.

Immuunsüsteemi tasakaalutus

Allergia ei viita inimese nõrgale immuunsüsteemile. Tegemist on olukorraga, kus immuunsüsteem on tasakaalust väljas ning reageerib ekslikult ainetele, mis ei tohiks ohtlikud olla. Julge rõhutab, et allergiad võivad tekkida ning ka taanduda mis tahes eluetapil.

Teadlased uurivad üha põhjalikumalt immuunsüsteemi ja soolestiku mikrobioomi seoseid. Juba 1990. aastatel läbi viidud uuringud Eesti ja Rootsi lastega viitasid sellele, et soolefloora erinevused mõjutavad atoopilise dermatiidi kujunemist. Mikroobid on organismi arengus kriitilise tähtsusega, sest nad «õpetavad meie immuunsüsteemi õigesti käituma», märgib Julge.

Vanusega muutuvad sümptomid

Allergia avaldumisvormid on ajas muutuvad. Väikelastel põhjustavad reaktsioone sagedamini toiduained nagu muna, piim, nisu, soja ja pähklid. Kuigi muna- ja piimaallergia kipuvad lapse kasvades taanduma, võib nende asemele tekkida ülitundlikkus õhus levivate allergeenide, näiteks õietolmu või tolmulestade suhtes.

Spetsialistid hoiatavad ka ohtlike väärarusaamade eest. Näiteks ei tohiks allergiat ravida lihtsalt allergeenidega kokkupuute suurendamise kaudu, sest kui organism on konkreetse aine suhtes ülitundlik, ei pruugi looduslik «karastamine» toimida. Samuti tuleb eristada allergiat toidutalumatusest: kui allergia puhul reageerib immuunsüsteem ka minimaalsetele kogustele, siis talumatuse puhul sõltub sümptomite ilmnemine sageli toiduaine kogusest. Diagnoosi täpsustamiseks on mõistlik pidada toidupäevikut, kuhu märgitakse nii söödud toit kui ka sellele järgnenud reaktsioonid.