Eestis on jookidesse uimastite lisamine seotud raskete kuritegudega

Eesti kohtupraktika näitab, et salaja ohvri joogisse uimastite lisamist ei käsitleta eraldiseisva süüteona, vaid see liidetakse röövimise, vägistamise või surmaga lõppenud kuritegudega. Kohtud määravad selliste tegude eest pikaajalisi vanglakaristusi.

Eesti kohtulahendid kinnitavad, et ohvri teadmata talle uimastite, näiteks GHB manustamine ei ole õigussüsteemis käsitletav lihtsalt keelatud aine tarvitamisena. Vastutus kujuneb vastavalt sellele, millise eesmärgiga narkootikum ohvri organismi toimetati ning millised on selle tagajärjed. Aastate jooksul on kohtud sidunud uimastite kasutamise juhtumitega, kus ohvri abitut seisundit on ära kasutatud röövimiseks, vägistamiseks või on see viinud kannatanu surmani.

Kohtupraktika raskete kuritegude puhul

Üks varasem näide pärineb 2013. aastast, kui Tallinnas segati kolme Soome kodaniku jookidesse psühhotroopseid aineid. Kurjategijad kasutasid ohvrite teovõimetust selleks, et pääseda ligi nende pangakaartidele ja tühjendada pangakontod. Selliseid juhtumeid ei lahendata vaid narkokuriteona, vaid pigem varavastase kuriteona, kus uimasti on vahend eesmärgi saavutamiseks.

Käesoleval aastal pälvis tähelepanu kriminaalasi, kus süüdistatav Oliver Reimann uimastas naisi salaja manustatud ainega. Kohus leidis, et mees kasutas ainet selleks, et viia ohvrid abitusse seisundisse, millele järgnes vägistamine. Kohtuotsusega määrati süüalusele 12 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, kuid see otsus ei ole veel jõustunud. Ühes varasemas menetluses, kus uimasti manustamine lõppes kannatanu surmaga, jäi jõusse 13-aastane vanglakaristus.

Seaduse tõlgendamine

Eesti õigusruumis on oluline vahetegu aine koguse ja kavatsuse vahel. Väikese koguse narkootikumi omamine võib kvalifitseeruda väärteona, kuid kriminaalvastutus tekib juba siis, kui tegemist on suure kogusega. Kui aga ainet kasutatakse kellegi teise teovõimetuks muutmiseks kuriteo toimepanemise eesmärgil, muutub süüdistuse raskuskese oluliselt, asetades rõhu kannatanu põhiõiguste rikkumisele.