Eestis levivad ohtlikud tervisesoovitused: arst hoiatab mürgiste ainete kasutamise eest

Reumatoloog Liis Puis hoiatab sotsiaalmeedias levivate eluohtlike tervisenõuannete eest, millest äärmuslikumad õhutavad sooleparasiitide hävitamiseks jooma tööstuslikku tärpentini. Arst selgitab, et vaevuste taga nähakse sageli ekslikult nähtamatuid vaenlasi, kuid soovitatud kodused "ravimid" võivad põhjustada raskeid elundikahjustusi.

Eestis levivad sotsiaalmeedias tervisenõuanded, mis võivad tekitada kasutajatele raskeid terviseprobleeme. Liis Puis, reumatoloog ja meditsiiniliste müütide uurija, märgib, et äärmuslikemate soovituste seas on üleskutseid juua sooleparasiitide hävitamiseks tööstuslikku tärpentini. Tegemist on eluohtliku praktikaga, mis ei ravi ühtegi haigust, kuid tekitab tõsiseid keemilisi kahjustusi.

Tärpentini hingamisteedesse sattumine, mis juhtub kergesti näiteks oksendamise või läkastamise ajal, võib põhjustada keemilist kopsupõletikku. See seisund viib ränga kopsukahjustuseni. Arsti sõnul on sotsiaalmeedias lihtne levitada hirmu ja pakkuda näiliselt lihtsaid lahendusi keerulistele tervisehädadele, mis muudab inimesed haavatavaks, eriti olukorras, kus arstivastuvõtu järjekorrad on pikad.

Müüdid ja ohtlikud kodused võtted

Isehakanud tervendajad seovad väsimuse, depressiooni või ärevuse tihti ühe konkreetse nähtamatu vaenlasega, nagu parasiidid, mida linnakeskkonnas laialdaselt ei esine. Sarnased ekslikud soovitused kehtivad ka teiste vanade rahvatarkuste kohta. Näiteks palavikualandajana tuntud viinasokid on ohtlikud, sest alkohol võib naha kaudu imendudes põhjustada eriti lastel tõsist mürgistust.

Samuti kritiseeris Puis kuuma kartuliauru kasutamist hingamisteede raviks. Kuigi aur on tervisele kasulik, põletab tuline aur hingamisteede õrnu limaskesti. Ta soovitab kasutada apteekides müüdavaid aurumasinaid, mis toodavad füsioloogilise lahuse auru ohutul temperatuuril.

Piir ohutute ja ohtlike võtete vahel

Arstid ei võitle kõigi koduste meetodite vastu. Kui patsient ei jäta ohtliku haiguse korral tõenduspõhist ravi unarusse, siis ohutud toetavad nipid on aktsepteeritavad. Näiteks hanerasva määrimine rindkerele pakub eelkõige emotsionaalset lohutust ja subjektiivset heaolutunnet, ilma et sellel oleks otsest tõestatud ravitoimet, kuid see ei ohusta patsiendi elu.

Inimesed, kes pöörduvad arsti poole, on valdavalt koostööaltid ja usaldavad tänapäeva meditsiini. Arsti ülesanne on selgitada, millised rahvameditsiini võtted võivad toetada paranemist ja millised on kahjulikud. Tänapäeva meditsiin ei suhtu esivanemate kommetesse pahatahtlikkusega, vaid tunnistab, et teadmiste areng võimaldab loobuda meetoditest, millel puudub efektiivsus.