Eestikeelsele õppele ülemineku kitsaskohad: kui keel ja sisu ei kohtu

Eestikeelsele õppele üleminek nõuab hariduses enamat kui pelgalt õppekeele vahetamist. Janno Jakobson rõhutab, et kui õpetajad vajadusel vene keelele taanduvad ja hindamisel tekib vastuolu, ei taga see õpilastele vajalikku keeleoskust tulevikuks.

Eestikeelsele õppele üleminek kujutab endast Eesti haridussüsteemi üht mahukaimat muutust, kuid pelk keelevahetus klassiruumis ei taga automaatselt õpilaste keelelist arengut. Lihtne on eeldada, et kui õpikud on eestikeelsed ja õpetaja räägib tunnis eesti keeles, siis õppimine toimubki selles keeles. Tegelikkus on aga sageli keerulisem: õpilane võib veeta terve koolipäeva kuulates eestikeelset kõnet, kuid ise vaevalt lauseid moodustada.

Metoodiline lõks klassiruumis

Õpetajad puutuvad igapäevaselt kokku dilemmaga, kus ainealaste keeruliste mõistete selgitamine eesti keeles võib takerduda. Sellisel hetkel tundub kõige kiirem ja mugavam lahendus minna üle vene keelele, et tagada tunni edasiliikumine. See on aga petlik edu. Kui õpilasel ei ole võimalust harjutada küsimuste esitamist, kirjeldamist ja põhjendamist eesti keeles, ei omanda ta ka vajalikku ainealast terminoloogiat.

Probleem süveneb hindamisel. Kui õpilane saab teadmised emakeeles, kuid peab sooritama kontrolltöö eesti keeles, on ebaõnnestumine peaaegu vältimatu. Puudulik tulemus ei pruugi siinkohal peegeldada teadmiste puudumist, vaid pigem hindamiskeele ja õpetamiskeele ebakõla.

Harno tasemetööde vastuolud

Hiljutised neljanda klassi loodusõpetuse tasemetööd tõid selle vastuolu teravalt esile. Haridus- ja noorteamet (Harno) soovitas keeleliselt raskustes õpilastel valida venekeelne test. Selline soovitus ignoreerib tõsiasja, et õpilased on kolm aastat õppinud loodusõpetust eesti keeles. Kui süsteem ise suunab õpilasi lihtsama vastupanu teed minema, kaob ka stiimul eestikeelseks edasijõudmiseks.

Süsteemne tugi peab ulatuma kaugemale kui vaid nõuete kehtestamine. Kooli juhtkonnal on kohustus luua selged põhimõtted, et õpetajad ei läheks järjepidevalt üle vene keelele, ning riigil on vaja rakendada sisulist järelevalvet. Kvaliteetne õpe eeldab usku õpilaste võimetesse, mitte ootuste madaldamist, et tagada neile võrdsed võimalused edasisteks õpinguteks ja tööeluks.