Eesti vetes elab ligi 80 kalaliiki, kas tead, kes need on?

Eesti veekogud, Läänemeri, Peipsi järv, jõed ja rabad, on koduks ligi 70-80 kalaliigile. Kalastik on kujunenud pärast viimast jääaega ning hõlmab nii mereliike, mageveeliike kui ka siirdekalu. Inimtegevus ja kliimamuutused mõjutavad üha enam kalade levikut ja arvukust.

Eesti on väike riik, kuid selle veekogud pakuvad üllatavalt mitmekesist elukeskkonda kalarohketele ökosüsteemidele. Läänemeri, Peipsi järv, Võrtsjärv, rohked jõed ning rabalaukad on koduks hinnanguliselt 70-80 kalaliigile, sõltuvalt sellest, kas arvestatakse ka haruldasi eksikülalisi ja inimeste poolt sisse toodud liike.

Jääajast tänasesse päeva

Eesti kalastik on suhteliselt noor, see kujunes välja pärast viimase jääaja taandumist, mil vees vabanenud ökosüsteemid hakkasid tasapisi asustuma. Tänu Läänemere riimveelisusele ja jõgede ühendusele merega on siinses kalastikus esindatud nii puhtad mageveelised liigid kui ka merelised ning siirdekalad, kes rändavad kudema jõgedesse.

Arvestades Eesti karmi kliima ja madalaid veetemperatuure, on 70-80 liiki muljetavaldav number. Troopiliste vetega võrrelda ei saa, kuid iga liik on näide edukast kohanemisest.

Kes elab kus?

Läänemeres, mille madal soolsus teeb sellest ainulaadse elukeskkonna, kohtab eelkõige räime, Eesti rahvuskala, samuti kilu, turska ja lesta. Tursa arvukus on viimastel aastakümnetel drastiliselt langenud, kuid ajalooliselt on ta olnud Läänemere tippkiskja.

Järvedes ja jõgedes domineerivad ahven, haug, latikas, koha ja särg. Peipsi järv, üks Euroopa suurimaid siseveekogueid, on eriti oluline, see toidab suure osa Eesti kalandussektorist ning on koha ja latika peamine elupaik.

Siirdekalad teevad oma elutsükli jooksul pikki rännakuid mere ja jõgede vahel. Eestis kuuluvad siia lõhe, meriforell, vimb ja jõesilm. Lõhe kudepaikadeks on vaja puhast ja kiirevoolulist vett, mistõttu on jõgede kudemispaikade taastamine viimastel aastatel muutunud looduskaitse prioriteediks.

Omaette peatükk on angerjas, Eesti ainus katadroomne kala, kes koeb Sargasso meres ning kelle vastsed ujuvad tuhandeid kilomeetreid tagasi Euroopa vetesse. See on üks looduse suurimaid mõistatusi, mis teadlasi siiani hämmastab.

Võõrliigid ja inimese mõju

Inimtegevus on Eesti vetesse toonud liike, kes siinsetes ökosüsteemides algselt ei elanud. Kaukaasia unimudil on üks agressiivsemaid sissetungijaid, ta on vastupidav, toitub peaaegu kõigest ning ohustab kohalike kalade marja ja vastseid. Peegelkarp ja hõbekoger on samuti introdutseeritud liigid, kuid nende roll on eelkõige majanduslik, olles populaarsed tiikide ja kalapüügikohtade asukad.

Veekogude eutrofeerumine, toitainete liigküllus, on muutnud paljude liikide elupaikasid. Selgeveelist ja hapnikurikast vett vajavad lõhelised satuvad surve alla, samas kui latikas ja koger suudavad kehvemates tingimustes paremini hakkama saada.

Kliimamuutused muudavad pilti

Soojenevad veed toovad kaasa lõunast pärit liikide leviku põhja poole, kuid külma vett eelistavad liigid seevastu hääbuvad. See muutus on Eesti veekogudes juba märgatav, mõned liigid, keda varem esines harva, on muutunud regulaarseteks külalisteks.

Eesti kalastiku tundmine on vastutustundliku kalapüügi alus. Iga kalastaja peaks oskama liike eristada, tundma nende eluviisi ja teadma kehtivaid püügipiiranguid. Täpset infot leiab Keskkonnaameti kodulehelt ning harrastuskalastajatele mõeldud rakendusest „Kalameheks".