Eesti vesinikupöörde karile jooksmine paljastab süsteemse planeerimatuse

Eesti Energia loobumine vesinikutehnoloogia arendamisest peegeldab laiemat vastuolu riiklike ootuste ja ärilise reaalsuse vahel. Projekti ebaõnnestumine ei tulene tehnoloogia puudulikkusest, vaid süsteemse plaani ja majandusliku põhjendatuse puudumisest.

Vesinikutootmise ümber keerelnud vaimustus on Eestis asendunud kainestava reaalsusega. Eesti Energia otsus oma vesinikuprojektid peatada pole mitte tehnoloogiline tagasilöök, vaid vältimatu majanduslik korrektsioon olukorras, kus rohepöörde visioonid põrkuvad igapäevase ärirealiteediga. Küsimus ei ole elektrolüüsi põhimõtetes, mis on olnud tuntud juba 19. sajandist saadik, vaid energiaturu loogikas ja riiklikes prioriteetides.

Eesti Energia kui riigiettevõte peab teenima kasumit ja vastama omaniku dividendiootustele. See tähendab, et elektritootjal on majanduslikult kõige mõttekam suunata elekter turule ajal, mil börsihinnad on kõrged. Tööstuslik elektrolüüser, mis vajab stabiilset toidet ja mida ei saa operatiivselt sisse-välja lülitada, muudab vesinikutootmise ettevõtte jaoks pigem koormaks kui tulutoovaks ärisuunaks. Sisuliselt tähendaks vesiniku tootmine võimekustest loobumist ajal, mil elektri müük võrku tooks ettevõttele rohkem tulu.

Poliitilised piirangud ja rahastus

Lisaks ärilistele vastuoludele on projekte pärssinud poliitiline raamistik. Euroopa Liidu rahastuse reeglid on muutunud vesinikuarenduste puhul paradoksaalseks. Näiteks Enefiti veduri vesinikuküttele üleviimise kava takerdus Euroopa toetusrahade tingimuste taha, mis välistavad fossiilkütuste veoks kasutatava veeremi toetamise. Seega tekib olukord, kus riigiettevõte ei saa kasutada toetust tehnoloogia uuendamiseks, kui see teenindab olemasolevat ja vältimatut põlevkivitööstuse logistikat.

Samal ajal kui riiklikud ettevõtted on ettevaatlikumaks muutunud, loodavad eraprojektid, nagu Destiny Energy oma taastuvenergial põhinev vesiniku- ja metanoolitehase visioon, endiselt Brüsseli toetusele. Sellised initsiatiivid paistavad Euroopa Liidu rahastajatele atraktiivsed, kuid nende jätkusuutlikkus reaalses Eesti majanduskeskkonnas vajab endiselt tõestust.

Eesti energeetika ei vaja ühekordseid, hooajalisi ja tihti ebakindlaid projekte, vaid terviklikku ja pikaajalist strateegiat. Praegune vesinikuprojektide vaibumine on signaal sellest, et ilma realistliku plaani ja majandusliku põhjenduseta jäävadki need vaid ilusateks visioonideks, mille tegelik hind ja tasuvus ei kannata kriitikat.