Eesti vajab paremat palliatiivravi õpet vananevale ühiskonnale

Eesti meditsiini spetsialistid puutuvad palliatiivse ravi valdkonnas kokku paljude õppimise väljakutsetega, kuna riik jääb naabrite ees hätta. Eesti antropoloog on rahvusvahelise töörühmaga välja töötanud 36 kvaliteedikriteeriumi, mis peaksid juhendama paremat palliatiivravi hariduse arengut.

Eesti tervishoiusüsteem seisab silmitsi kasvava väljakutsega, kuna rahvastik vananeb kiiresti ja raskelt haigete patsientide arv tõuseb. Erinevate meditsiinivaldkondade arstid ja õed õpivad praegu fragmentaarsel viisil, kuidas tõhusalt leevendada kannatavate inimeste vaevusi ja tõsta nende elukvaliteeti lõpuaegadel. Praeguse süsteemi puhul puudub selge struktuur ja ühetaoline standard, mis tooks tervishoiutöötajate palliatiivravi teadmised kooskõlla rahvusvaheliste parimaid praktikate.

Naaber-Balti riigid ja Põhjamaad on selles valdkonnas märksa edasi jõudnud, pakkudes erialaste kursuste ja koolitusprogrammide kaudu süstemaatiliselt paremaid lahendusi. Eesti mahajäämus on tingitud sellest, et palliativne ravi ei ole vääriliselt integreeritud ülikoolide meditsiini ja õenduse programmi ega ole kuulunud pikalt tervishoiu prioriteetide hulka. Selle negatiivse trendi mõjud kumuleeruvad, patsiendid ei saa optimaalset hooldust ja meditsiinitöötajad tunnevad teadmatust, kuidas paremat abi osutada.

Olukorra parandamise nimel koos rahvusvahelise ekspertidest koosneva töörühmaga täitvust Eesti antropoloog välja 36 konkreetset kvaliteedikriteeriumi, mis määratlevad, milline peaks mineeruma tugev palliatiivravi haridus. Need kriteeriumid hõlmavad teoreetiliste teadmiste valdamist, praktiliste oskuste omandamist ja eetiliste aspektide mõistmist. Lähtutud on maailmamaastikust parimast praktikast ning kohandatud ka Eesti tervishoiusüsteemi spetsiifilistele vajadustele.

Kriteeriume rakendades saaksid Eesti meditsiiniülikoolid ja õppeasutused üles ehitada struktureeritud palliatiivravi õppekavad, mis valmistaksid arstide ja õdede uued põlvkonnad paremini ette. Samuti oleks võimalik alustada jatkuva täiendõppe programmidega, mis parandaksid juba praktiseerivate tervishoiutöötajate teadmisi. Pikemaal tuleks arvestada ka rahastusega ja õppematerjalide koostamisega, et tagada kõrgekvaliteetiline palliatiivravi kogu riigis ning leevendada vananevate kodanike kannatust.