Eesti vajab mõistlikku riigijuhtimist, mitte uusi kinnisvaramakse

Kinnisvaramaksu kehtestamise ideed Eestis on sageli põhjendatud sellega, et see on mujal maailmas tavapärane, kuid selline lähenemine eirab Eesti eripära ja kinnisvara kui kodutunde ajaloolist tähendust. Riik peaks otsima jätkusuutlikke lahendusi oma kulude katmiseks, selle asemel et koormata elanikke täiendavate maksudega.

Eestis on taas puhkenud diskussioon kinnisvaramaksu vajalikkusest. Argument, et selline maks on kasutusel paljudes teistes riikides, ei tohiks iseenesest olla piisav tõestus selle vajalikkuse kohta meie majandusruumis. Küsimus ei ole selles, kas mujal on nii, vaid kas see on õiglane ja vajalik just siin ja praegu.

Maksu pooldajad toovad tihti välja tehnilist mugavust, seda on lihtne arvutada ja raske vältida. Lisaks kõlavad argumendid, et maks sunniks omanikke oma vara efektiivsemalt kasutama, näiteks Tallinnas tühjana seisvaid või räämas kinnisvara müüki panema või renoveerima. Selline loogika eeldab, et riigil on õigus sekkuda eraomandi kasutamisse viisil, mis survestab omanikku otsuseid langetama.

Eesti kontekstis on kinnisvaral sügavam tähendus kui pelgalt varaühikul. Meie ajalugu, alates talude väljaostmisest mõisnike käest, on kujundanud tugeva koduigatsuse ja omanditunde. Tänapäeval tähendab kodu paljudele eestlastele aastakümneid kestnud laenukohustust ja elutööga ehitatud turvatunnet. Selle koormamine täiendava maksuga tekitab küsimusi õiglusest.

Kõige teravamalt tabaks selline maks eakaid, kes on oma elu jooksul kodu rajanud, kuid kelle sissetulekud ei pruugi lubada täiendavat maksukoormust. Kui kodu muutub kulukaks sundkuluks, mida omanik ei suuda enam üleval pidada, kaotab see oma esmase eesmärgi, olla kindlus ja pelgupaik. Riigi fookus peaks olema oma jätkusuutmatute kulude korrigeerimisel ja riigivalitsemise efektiivsemaks muutmisel, mitte kodanike rahakoti ja kodu puutumatuse vähendamisel.