Eesti vähiühendused nõuavad riigilt stabiilsemat rahastust

Eesti vähiraviühendused soovivad riigilt senisest kindlamat strateegilist partnerlust, väites, et praegune projektipõhine rahastus ei võimalda patsientide toetamiseks vajalikku stabiilsust. Sotsiaalministeerium jätkab aga senise mudeli toetamist, kus rahastus liigub läbi suuremate esindusorganisatsioonide.

Eestis nõuavad kolm juhtivat vähiühendust riigilt oma staatuse ümberhindamist, soovides saada projektipõhise rahastuse asemel strateegilisteks partneriteks. MTÜ Onkoloogika, Eesti Vähiliit ja Eesti vähihaigete laste vanemate liit leiavad, et tänane rahastusmudel ei võimalda pikaajalist planeerimist ega riikliku vähitõrje tegevuskava sihipärast elluviimist.

Statistika näitab vajaduse kasvu: Eestis elab praeguse seisuga ligi 70 000 vähidiagnoosiga inimest ning igal aastal lisandub ligikaudu 10 000 uut patsienti. Kristel Leif, kes on MTÜ Onkoloogika tegevjuht, toob esile, et vähitõrje tegevuskava poole perioodi täitumisel on riik suutnud ellu viia vaid 13 protsenti kavandatud tegevustest. Leifi sõnul kulub ühendustel liiga palju energiat igapäevasele ellujäämisele, selle asemel et keskenduda süsteemi arendamisele ja patsientide toetamisele.

Ministeeriumi vastus

Sotsiaalministeeriumi seisukoht on jäänud muutumatuks. Asekantsler Nele Labi selgitab, et ministeerium eelistab toetada suuremaid esindusorganisatsioone, mitte haiguspõhiseid ühendusi üksikult. See tähendab, et vähipatsientide organisatsioonide peamine riiklik tugi jätkub endiselt Eesti puuetega inimeste koja kaudu. Ministeeriumi plaani kohaselt on järgmisel kolmel aastal strateegiliste partnerite toetamiseks eraldatud üle seitsme miljoni euro, millest 4,05 miljonit on suunatud just patsientide ja puudega inimeste huvikaitseks.

Ühendused soovivad siiski algatada laiema arutelu selle üle, kuidas luua sisuline partnerlus riigi ja patsientide vahel. Nende hinnangul ei piirdu organisatsioonide töö enam ammu vaid kogemusnõustamisega, vaid nad panustavad ravijuhiste koostamisse, raviteekondade arendamisse ja haiglate patsiendinõukogude töösse, mistõttu vajab see töö professionaalset ja pikaajalist rahastusbaasi.