Eesti uuring: koolist puudumine on varajane ohumärk vägivaldse käitumise kujunemisel

Justiits- ja Digiministeeriumi tellitud värske analüüs näitab, et kuigi raske vägivald on Eesti noorte hulgas harvaesinev, vajab ennetussüsteem tihedamat koostööd ja varasemat sekkumist. Uuringu kohaselt on sagedane koolist puudumine üks selgemaid ohumärke, mida tuleks märgata enne vägivaldse käitumise süvenemist.

Eestis on vägivald alaealiste seas pigem erandlik, kuid riiklikul tasandil vajab noorte toetamise süsteem selgemat koordineerimist, selgub 2026. aasta septembris valminud analüüsist „Alaealiste rasked vägivallateod: põhjused, riskitegurid ja ennetus”. Justiits- ja Digiministeeriumi tellimusel koostatud töö rõhutab, et vägivaldsus pole kaasasündinud omadus, vaid tihti kuhjuvate probleemide tagajärg.

Koolikohustuse eiramine kui ohumärk

Analüüsi koostajad, Tartu Ülikooli kohtupsühholoogia nooremlektor Mari-Liis Mägi ja kriminoloogia kaasprofessor Anna Markina, toovad ühe peamise ohumärgina välja põhjuseta koolist puudumise. Statistika näitab, et viimase 12 kuu jooksul puudus koolist põhjuseta ligi 40% Eesti 13-15-aastastest õpilastest. Võrdluseks on Soomes sama näitaja ligikaudu 17%.

Õppetööst eemaldumine on sageli esimene signaal süvenevast riskikäitumisest, mis võib uuringu kohaselt edasi areneda pisivarguste, mõnuainete tarvitamise või vägivaldse käitumiseni. Autorid rõhutavad, et kui selline muster jääb tähelepanuta, on hilisemate negatiivsete tagajärgede ennetamine oluliselt keerulisem.

Karistus ei ole ennetus

Uuring lükkab ümber seisukoha, nagu aitaks vägivalda vähendada hirmutamine või karistuste karmistamine. Rahvusvahelised kogemused toetavad seda järeldust: USAs tehtud katsed hirmutada probleemseid noori vanglaekskursioonidega tõid kaasa kuritegevuse 70-protsendilise kasvu võrreldes kontrollgrupiga. Sarnane muster ilmnes Taanis, kus kriminaalvastutuse ea alandamine 15. eluaastalt 14-le ei vähendanud kuritegevust, vaid hoopis suurendas seda.

Eesti ennetussüsteemi suurimaks kitsaskohaks peavad autorid killustatust. Praegu puudub keskne juhtimine, mis tähendab, et vastutus hajub haridussüsteemi, sotsiaalvaldkonna ja õiguskaitse vahel, jättes noore ja tema pere sageli ilma tervikliku toeta. Uuring soovitab iga suure riskiga juhtumi puhul määrata ühe vastutava koordinaatori, kes suudaks pakkuda regulaarset ja pikaajalist tuge.