Eesti üliõpilaste toetussüsteem vajab pärast septembri proteste põhjalikku uuendust

Tallinna ja Tartu tudengid nõuavad riigilt vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi reformimist, tuues välja toetuste ajale jalgu jäämise ja kasvava elukalliduse. Üliõpilaste sissetulekud ei ole suutnud inflatsiooniga sammu pidada, sundides enam kui pooli õppureid õpingute kõrvalt töötama.

24. septembril toimusid Tallinnas ja Tartus üliõpilaste meeleavaldused pealkirja all "Läbipõlev Eesti tulevik". Protestiaktsiooniga juhiti tähelepanu asjaolule, et Eesti kõrgharidusõppurite toetussüsteem on kaotanud oma funktsionaalsuse ega suuda enam toime tulla kiirelt tõusva elukallidusega.

Toetused pole inflatsiooniga kaasas käinud

Vajaduspõhise õppetoetuse sissetulekupiir, mis on seatud 756,38 eurole ühe pereliikme kohta, kehtestati 2023. aastal. Statistikaameti andmetel on suhtelise vaesuse piir sellest ajast saadik kerkinud 858 euroni. See tähendab, et suur hulk üliõpilasi elab suhtelises vaesuses, kuid ei kvalifitseeru riiklikule toetusele. Lisaks saavad pooled toetust saavad tudengid vaid 150-eurose miinimummäära, mis katab vaevu kõige odavama ühiselamukoha üüri.

Töötamine on muutunud paratamatuseks

Eurostudent 9 uuringu kohaselt töötab 62 protsenti Eesti üliõpilastest õpingute kõrvalt. Üle poole nendest tudengitest teeb seda vajadusest, mitte valikust, kuna muidu poleks kõrghariduse omandamine majanduslikult võimalik. Üliõpilaste sissetulekust moodustab õppetoetus vaid 16 protsenti, samal ajal kui töötasu annab 64 protsenti nende eelarvest.

See töökoormus mõjutab otseselt õpingute kvaliteeti. Keskmine tudeng pühendab õppimisele 32 tundi nädalas, kuid töötamisele kulub 27 tundi. See "poole kohaga" õppimine toob kaasa olukorra, kus arenguseire keskuse 2022. aasta raporti kohaselt kurdab iga kolmas üliõpilane õpingute raskuse üle just töökoormuse tõttu.

Seadused tekitavad tudengitele lõksu

Probleemiks on ka vastuolu seadustes. Kuni 24-aastane tudeng loetakse õppetoetuse taotlemisel oma vanemate leibkonna liikmeks, kuid perekonnaseadus määratleb vanemate ülalpidamiskohustuse vaid kuni 21. eluaastani. See tähendab, et toetuse arvutamisel võetakse arvesse vanemate sissetulekuid ka siis, kui neil pole enam seaduslikku kohustust last toetada. Lisaks vajab reformimist süsteem ise, ettepanekud hõlmavad toetuste indekseerimist sarnaselt pensionidega ning toetussüsteemi muutmist paindlikumaks, et vältida olukordi, kus tubli tööpanus vähendab toetust ebaproportsionaalselt.