Eesti tööturu konkurentsivõimet pärsib elanike tervise kehv seis

Analüütik Mart Vain juhib tähelepanu, et Eesti elanike tervena elatud aastate arv on pensionieaga võrreldes liiga madal, mis kahandab oluliselt riigi tööjõu produktiivsust. Lahendusena nähakse investeeringute suunamist ennetusse ja ravitulemuste mõõtmisse, et hoida inimesi kauem aktiivses tööelus.

Eesti tööturu jätkusuutlikkus on sattunud surve alla, kus üheks suurimaks piduriks on elanikkonna tervisekäitumine ja sellega seotud varajane taandumine tööelust. Kuigi Eesti elanike eeldatav eluiga on tõusnud 79,8 aastani, püsib tervena elatud aastate näitaja 57,3 aasta tasemel. See lõhe tähendab, et keskmine elanik peab viimased kaheksa aastat enne 65-aastaseks saamist töötama juba halvenenud tervisega, mis omakorda vähendab nii tööviljakust kui ka elukvaliteeti.

Tervena elatud aastate nappus

Viimase kümnendi suundumused näitavad, et pensioniea tõus on olnud kiirem kui tervena elatud aastate juurdekasv. Riigikogule esitatud konkurentsivõime raportid kinnitavad, et Eesti näitaja on Euroopa Liidu madalaimate seas. Probleemi mastaapi ilmestab asjaolu, et igal aastal on Eestis üle 17 000 inimese haiguslehel kauem kui kaks kuud. Umbes 40 protsendil neist tuvastatakse aasta jooksul osaline või puuduv töövõime, mis tähendab sisuliselt terve Viljandi linna jagu inimesi, kes kaovad tööturult ega naase sinna endises mahus.

Investeeringud tuleviku nimel

Mart Vain rõhutab, et praegune olukord nõuab süsteemset muutust tervishoiupoliitikas. Seni on keskendutud peamiselt raviteenuste mahule, kuid edaspidi tuleks hinnata investeeringute ühiskondlikku mõju. Küsimus pole vaid otsestes ravikuludes, vaid selles, kas innovaatiline ravi võimaldab inimesel säilitada töövõime ja jätkata ühiskonda panustamist.

Sotsiaalministeerium ja Tervisekassa käsutavad aastas ligi 2,6 miljardit eurot, kuid süsteem vajab läbipaistvamat mudelit, mis seoks terviseinvesteeringud ja tööturu näitajad. Tulemuspõhine rahastamine peaks keskenduma patsiendi paranemisele ja võimele naasta aktiivsesse ellu, mitte vaid tehtud protseduuride arvule. Selline lähenemine võimaldaks riigil hinnata, millised meetmed toovad pikaajalist majanduslikku tulu, vähendades survet sotsiaalsüsteemile ja säilitades väärtusliku tööjõu.