Eesti teedel on tänavu hukkunud rohkem inimesi kui mullu samal ajal

Seitsme kuu kokkuvõttes on Eesti liikluses elu kaotanud 30 inimest, mida on nelja võrra enam kui mullu samal perioodil, vaatamata liiklusõnnetuste ja vigastatute üldarvu langusele. Eksperdid näevad põhjuseid nii liiklejate hoiakutes kui ka süsteemsetes puudujääkides tervisekontrolli järelevalves.

Eesti teedel ja tänavatel on tänavu esimese seitsme kuuga hukkunud 30 inimest, mis ületab eelmise aasta sama perioodi näitaja nelja hukkunu võrra. Hoolimata sellest, et vigastustega lõppenud õnnetuste koguarv on vähenenud, valmistab kasvav surmajuhtumite statistika transpordiameti eksperdile Villu Vane tõsist muret.

Eesti positsioon Euroopa liiklusohutuse edetabelis püsib endiselt nõrgana. Kui Euroopa Liidu keskmine näitaja on 44 liiklussurma miljoni elaniku kohta, siis Eestis ulatub see 50 hukkununi miljoni elaniku kohta. Viimase kümnendi jooksul on liiklusohutuse paranemine olnud tagasihoidlik, piirdudes vaid 12-protsendilise langusega, samas kui paljud teised riigid on näidanud kiiremat arengut.

Käitumismustrid ja riskid

Vane sõnul on hukkunute arvu taga peamiselt liiklejate hoiakud ja sõidukiiruse valikud. Kuigi turvavöö kinnitamise tava on saanud normiks, esiistmel kinnitab selle kuni 99 protsenti juhtidest, juhtub endiselt surmaga lõppevaid avariisid, kus turvavarustus jäi kasutamata. Kiiruskäitumises ei ole viimastel aastatel märgatavat edasiminekut toimunud, pigem on areng jäänud paigale.

Eksperdi hinnangul mõjutab liikluspilti ka asustatud alade keerukas keskkond ja juhtide tervislik seisund. "Inimene võib haigestuda tervisetõendi kehtivuse ajal, kuid praegune süsteem ei tühista tõendit automaatselt, kui diagnoos takistab autojuhtimist," selgitas Vane. Maapiirkondades lisandub siia sotsiaalne surve: arstid võivad olla leebemad, kuna autoga liikumine on paljudele inimestele vältimatu vajadus, et pääseda ligi põhiteenustele.

Vajadus järjepideva järelevalve järele

Liiklussurmade vähendamiseks peab Vane vajalikuks kolme suuna paralleelset arendamist: keskkonna muutmist ohutumaks, sihipäraseid ennetuskampaaniaid ning liiklusohutuse teadlikkuse tõstmist.

Programmiliste eesmärkide seas on asustatud aladel kiiruste alandamine, kuid nende rakendamine sõltub tihti kohalike omavalitsuste poliitilisest tahtest. Riiklikul tasandil on suund seatud, kuid konkreetsete muudatuste elluviimine tänavapildis nõuab jätkuvat selgitustööd ja kompromisside leidmist.