Eesti suunal on Venemaa hübriidsõda kestnud alates 2007. aasta kevadest

Euroopas käiv debatt selle üle, kas Venemaa võib NATO-t rünnata, eirab fakti, et rünnakud on juba ammu alanud. Eestis algasid need tegevused 2007. aasta aprillirahutuste ja ulatuslike küberrünnakutega.

Euroopas on taas tõusnud päevakorda arutelu võimaliku Venemaa agressiooni üle NATO liikmesriikide vastu. See küsimusepüstitus on aga paljuski ekslik, kuna jätab tähelepanuta asjaolu, et Venemaa on suunanud rünnakuid NATO suunal juba aastaid. Eestis toimunu on tõestanud, et selline tegevus ei ole hüpoteetiline tulevikuoht, vaid pikaajaline reaalsus.

Esimene tõsisem löök, mis seda mustrit selgelt demonstreeris, tabas Eestit 2007. aasta aprillis. Pronkssõduri teisaldamise perioodil langes Eesti ohvriks koordineeritud küberrünnakute lainele. Rünnakute sihtmärkideks olid riigiasutuste võrgud ja pangandussektori süsteemid, mis oli toona pretsedenditu sekkumine riigi digitaalsesse taristusse.

Küberrünnakute perioodil toimusid Tallinnas rahutused, kus rüüstajad ründasid linnasüdames asuvaid objekte. Venemaa ametlikul tasandil eitati küll igasugust seotust, kuid hiljem on vastutust selliste tegevuste korraldamise eest kandnud erinevad Kremli-meelsed noorteorganisatsioonid. Just siis kinnistus meetod, mida Venemaa on kasutanud tänaseni: tegutseda selliselt, et vastutus jääb hägusaks ja kannatanud riigil on keeruline üheselt tõestada, kas tegemist on sõjalise rünnakuga või tsiviilrahutustega.