Eesti sõjamuuseumid Viimsist Jõgeva ja Valgani võitlevad tähelepanu eest

Eesti militaarmuuseumid pakuvad ülevaadet riigi keerulisest sõjaajaloost ja meelitavad nii kodu- kui välismaiseid külastajaid. Samas on asutuste majanduslik olukord ebavõrdne: kui riiklikud ja suuremad muuseumid arenevad, siis väiksemad eramuuseumid seisavad sageli sulgemisohu ees.

Eesti kümned militaarmuuseumid pakuvad põhjalikku ülevaadet riigi keerulisest sõjaajaloost, meelitades suvehooajal kohale nii kodu- kui ka välismaiseid külastajaid. Viimsi vallas asuv Eesti Sõjamuuseum on näinud külastatavuse kasvu, ulatudes möödunud aastal ligi 50 000 huviliseni. Muuseumi direktori Hellar Lille sõnul on nende eesmärgiks talletada materjale, mis on seotud just Eestiga, olgu selleks Vabadussõda, välisteenistused või okupatsioonivägede ajalugu.

Lisaks kesksele muuseumile tegutseb üle Eesti võrgustik väiksemaid eramuuseume, mida Sõjamuuseum toetab nii rahaliselt kui ka koolitustega. Lill rõhutab, et eesmärk on ühine, luua tasakaalustatud ajalookäsitlus. Eriti vajalikuks peab ta suurema ekspositsiooni loomist Ida-Virumaale, et selgitada Teise maailmasõja sündmusi kohalikule elanikkonnale ja turistidele väljaspool praegust Suure Isamaasõja narratiivi.

Samas on olukord piirkondlikult ebavõrdne. Valga sõjamuuseum-teemapark, mida juhib Meelis Kivi, on leidnud oma niši riigikaitseõpetuse ja militaarajaloo festivalide kaudu, tehes tihedat koostööd Läti ja teiste muuseumidega. Vastupidisel positsioonil on Jõgeva militaarmuuseum. Selle asutaja Sergei Jerjomin nendib, et eraprojektina tegutsev muuseum ei saa kohalikult omavalitsuselt toetust. Praeguseks on asutuse tulevik ebakindel ning ilma Eesti Sõjamuuseumi toeta ähvardab muuseumi sulgemine.