Eesti sisejulgeoleku rahastus vajab selget prioriseerimist

Päästeameti peadirektor Margo Klaos tõdeb, et sisejulgeolekuasutused maadlevad kroonilise alarahastusega, mis seab ohtu elupäästeteenuste toimepidevuse. Olukorras, kus maksutõusudest hoolimata napib ressursse nii päästjatel kui politseil, on riigi julgeoleku tagamine muutunud üha keerukamaks.

Eesti avaliku sektori rahapuudus on jõudnud kriitilisse punkti, kus selle mõju on otseselt tajutav inimeste turvatundes ja riigi suutlikkuses reageerida ohuolukordadele. Päästeameti peadirektor Margo Klaos on rõhutanud, et sisejulgeolek ei ole enam pikalt suutnud sammu pidada ootustega, mis ühiskonnal neile on.

Ressursipuudus ohustab teenuse kvaliteeti

Statistika näitab murettekitavat trendi: igas kolmandas päästekomandos teevad kolm päästjat ära nelja inimese töö, kusjuures nende töötasu vastab vaid kahele inimesele. See ei ole jätkusuutlik mudel. Sisejulgeolekuasutused on sarnaselt paljude Eesti peredega elanud juba pikemat aega peost suhu, mis tähendab, et strateegilised varud on minimaalsed ja igasugune ettevalmistus ootamatusteks on pärsitud.

Klaos hoiatab, et siseturvalisuse valdkonnas on kujunenud augud, mis võivad otseselt takistada elupäästvate teenuste kiiret osutamist kõigile elanikele. Olukorda komplitseerib rahvusvaheline majanduskeskkond ja pidev hinnatõus, mis survestab eelarveid veelgi. Tekib põhimõtteline küsimus riigi prioriteetidest: kui elanikkonnalt kogutakse kõrgemaid makse, peaks nende tagatise ja julgeoleku rahastamine olema esmane ülesanne, mitte koht, kus pidevalt kärpida.