Eesti siirdeaja kväärteatri tõi lavale ühiskonna valusad tabuteemad

Laulva revolutsiooniga alanud siirdeajal (1988-2004) jõudis Eesti teatrilavadele üle poolesaja kväärelemendiga lavastuse. EMTA teaduri ja Tallinna Ülikooli doktorandi Eva-Liisa Linderi uurimus näitab, et nähtus kasvas välja pikast varjatud teatritraditsioonist. Toonane vastuvõtt oli vastuoluline: arvustustest toetas uut suunda vaid kolmandik, teine kolmandik oli tõrjuva hoiakuga.

Eesti siirdeajal, aastatel 1988-2004, jõudis teatrilavadele üle poolesaja kväärelemendiga lavastuse. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia teaduri ja Tallinna Ülikooli doktorandi Eva-Liisa Linder uurimistöö, mille tulemusi ta tutvustas tänavusel humanitaarteaduste aastakonverentsil Tartus, selgitab, kuidas see nähtus ei sündinud tühjast kohast, vaid kasvas välja pikast varjatud teatritraditsioonist.

Nõukogude vari ja varjatud traditsioon

Kväärteater, teater, mis käsitleb mittenormatiivse soo- ja seksuaalidentiteedi teemat, sellega seotud tegelasi, esteetikat ja elutunnetust, liigitati nõukogude ajal sageli kerge meelelahutuse alla ning jäi aastakümneid akadeemilise uurimise vaateväljast kõrvale. Samal ajal leidsid mälu-, absurdi- ja pärimusteater tee ajalookirjutusse palju kiiremini. «Lääneski jõudis kväärteatri akadeemiline uurimine fookusesse alles viimastel aastakümnetel,» selgitas Linder.

Sõdadevahelises Eesti Vabariigis võeti liberaalne lääne dramaturgia rõõmuga vastu, Oscar Wilde'i viktoriaanlikke kõlblusnorme pilavad näidendid ja vastassoo-komöödiad kogusid populaarsust. Nõukogude võim surutas vaba eneseväljenduse aga kauaks teatrite ametlikest programmidest välja: homoseksuaalsus oli kriminaalkuritegu ja mittenormatiivne käitumine ühiskondlik tabu.

Ometi leidsid lavastajad üksikuid teid, kuidas alternatiivsete teemadega varjatult edasi tegeleda. Shakespeare'i komöödiate mänglevad soorollide vahetused andsid selleks ruumi, samuti toodi juba 1950. aastate lõpus lavale mitu kväärvihjelist näidendit. 1958. aastal mängiti Draamateatris Arthur Milleri draamat «Vaade sillalt» ning harrastustrupi esituses Eduardo de Filippo komöödiat «Minu perekond», kus esines äratuntava homotegelasega. Vabamad katsetused kolisid teatrimaastiku vähem tsenseeritud äärealadele: raadio- ja teleteatrisse ning amatöör- ja tudengitrupid.

Inglise farssidest Ibseni ümberpööramiseni

1960.-1970. aastate vahetusel jõudis peavoolu riigiteatrite lavale kümmekond soo- ja seksuaalkäitumist puudutavat lavastust. Eriti menukaks osutusid inglise farssid ja komöödiad, mis tõid saalidesse kokku üle 100 000 vaataja. Nende seas oli Mati Undi uusversioon Brandon Thomase näidendist «Charley tädi» ning Peter Shafferi «Must komöödia».

Shelagh Delaney realistlikus näidendis «Mee maik» astus Epp Kaidu lavastuses üles positiivses võtmes kujutatud homoseksuaalne kunstitudeng Geoffrey, kes toetab üksildast rasedat neidu. Kavalehel nimetas Mati Unt Geoffreyd eufemistlikult «eriskummaliseks noormeheks», märkides hiljem, et tollases ideoloogilises õhustikus omandasid isegi puhtinimlikud teemad poliitilise tähenduse.

Demokraatliku pöörde saabudes vallandusid poliitilised teemad «nagu paisu tagant», nagu nentis Linder ise. Lavastajad, kes olid tekste ja ideid aastaid endaga kaasas kandnud, said hakata neid vabalt lavale tooma. 1991. aasta sügisel esietendus «Mee maik» korraga kolmes teatris: Viljandi Ugalas, Rakvere teatris ja Tallinnas Vene Draamateatris.

Esimesel vabaduskümnendil mängisid Eesti teatrid läbi lääne kväärdramaturgia tippteosed alates Oscar Wilde'ist kuni Tennessee Williamsi ja Tony Kushnerini. Mati Unt tegi 1995. aastal Henrik Ibseni «Nukumaja» Norast hoopis Norberti, loo keskmesse tõusid võimukas naisadvokaat Helmi ja tema allasurutud kodune mees Norbert.

Vastuoluline vastuvõtt ja polariseerunud kriitika

Linderi analüüsitud ligi 300 siirdeaegsest teatriarvustusest selgub, et toonane vastuvõtt oli sügavalt vastuoluline. Uudsesse soo- ja seksuaalteemade käsitlusse suhtus soosivalt vaid kolmandik arvustusi, teine kolmandik oli negatiivse või tõrjuva hoiakuga. Ülejäänud hoidusid ebamugavast teemast kõrvale või vaikisid selle maha.

Enim meediakajastust pälvis Georg Malviuse «Inglid Ameerikas» Draamateatris, mis tõi lavale homosuhted, AIDSi traagika ja LGBT-kogemuse. Kui tavaliselt ilmus ühe lavastuse kohta käputäis arvustusi, siis käsitles ajakirjandus Malviuse lavastust ligi 40 korda. Sõnumileht avaldas nädalase vahega kaks vastandlikku arvamust, üks küsis «Mis on lahti Draamateatriga?», teine vastas: «Draamateatriga pole midagi lahti!»

Muutus võtab aega

Linderi sõnul ilmestab siirdeaja teater sotsioloogide tõdemust, et ühiskonna eri osad arenevad erinevas tempos. Poliitilised ja majanduslikud reformid võivad toimuda mõne aastaga, kuid hoiakute, väärtuste ja käitumismustrite muutumine võtab aastakümneid. «Kväärlavastajad ja -näitlejad said teatri kaudu oma isikliku kogemuse avalikku ruumi tuua,» nentis Linder.

Uurija hinnangul peegeldab see muster end tänaseni, näiteks hiljutine meediakämin teatrikooli tudengite drag-esinemise ümber, kus mõnest teleklipist piisas nädalaid kestnud vaidluseks. Lavastajad hakkasid rääkima sallivusest kui hoiakust, mida ühiskond alles õpib, ja õpib Linderi sõnul õigupoolest tänaseni.