Eesti seadused: millal on täiskasvanud laps kohustatud vanemat rahaliselt toetama?

Seadus sätestab täiskasvanud lastele kohustuse vajadusel eakaid vanemaid toetada, kuid see hõlmab enamasti rahalist abi, mitte igapäevast hooldust. Kohus võib sellest kohustusest vabastada, kui vanem on varem lapse vastu hoolimatu olnud või seaduserikkumisi toime pannud.

Eestis kehtiv seadusandlus näeb ette, et täiskasvanud lastel on kohustus abivajavaid vanemaid toetada. See nõue ei ole siiski automaatne ega hõlma tingimusteta kõiki elukorralduslikke aspekte.

Rahaline abi on esikohal

Vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets selgitab, et seaduslik ülalpidamiskohustus seisneb peamiselt majanduslikus abis. „Ülalpidamiskohustus oma vanema ees tähendab üldjuhul perioodilist rahalist toetust, mitte kohustust võtta vanem enda juurde elama või teda isiklikult hooldada,“ sõnab Mägi-Rohtmets.

Advokaatide Meelis Masso ja Maria Mägi-Rohtmetsa sõnul sõltub kohustuse ulatus mitmest tegurist. Hindamisel lähtutakse eaka vanema tegelikust abivajadusest, lapse reaalsest maksevõimest ning sellest, kas vanemal on elus abikaasa või registreeritud elukaaslane, kellel on esmane kohustus tuge pakkuda. Juhul kui osapooled kokkuleppele ei jõua, lahendab vaidluse kohus.

Erandid ja vabastamine

Kohustus ei kehti absoluutsena. Kohus võib lapse ülalpidamiskohustusest vabastada või toetussummat vähendada, kui ilmnevad tõsised asjaolud. Sellisteks põhjusteks on olukorrad, kus vanem on lapse lapsepõlves hooletusse jätnud, tema suhtes pikaajaliselt hoolimatu olnud või pannud toime tahtliku kuriteo lapse või tema lähedaste vastu.

Lihtsatest erimeelsustest või subjektiivsest hinnangust vanema kasvatusmeetoditele üldjuhul ei piisa. Otsustamisel on määravaks konkreetsed faktid ja tõendatud olukorrad, mis kinnitavad vanema kohustuste jämedat rikkumist minevikus.