Eesti riiklik lennundus vajab uute lennukite asemel terviklikku strateegiat

Lennundusspetsialist Ivar Soosalu leiab, et Eesti riiklik lennundus peab keskenduma tehnika soetamise asemel eelkõige tervikliku võimekuse ja strateegia loomisele. Praegune arutelu kipub ignoreerima inimressursi ja pikaajalise planeerimise vajadust.

Eestis on viimastel nädalatel elavnenud avalik diskussioon selle üle, milliseid õhusõidukeid peaks riik soetama ja kui palju need investeeringud maksumaksjale maksma lähevad. Lennundusspetsialist Ivar Soosalu rõhutab, et selline arutelu on jäänud liiga kitsaks, keskendudes masinatele, mitte riigi tegelikele vajadustele ja võimekusele.

Tehnika pole tervikvõimekus

Riiklike võimete arendamisel tehakse sageli viga, kus esmalt arutatakse tehniliste lahenduste üle, jättes tähelepanuta süsteemi ülalpidamise. Lennunduses ei tähenda võimekus ainuüksi lennukit, vaid keerukat ökosüsteemi, mis koosneb inimestest, väljaõppest, hooldusest, taristust ja juhtimiskultuurist.

«Õhusõiduk üksi ei ole võime, selle kasutamiseks on vaja inimesi, väljaõpet, hooldust, taristut, tehnilist kompetentsi, juhtimist ja pikaajalist rahastamist,» märgib Soosalu. Tema sõnul võib kriitiliste komponentide, nagu kvalifitseeritud personali või hoolduse puudulikkus, piirata riigi tegutsemisvõimet rohkem kui uue lennumasina lisandumine seda parandaks.

Inimressursi kriitiline tähtsus

Olukorras, kus Eesti elanikkond vananeb ja tööjõuturg on pingeline, muutuvad inimesed kõige piiratumaks ressursiks. Kui erinevad riigiasutused arendavad oma lennundusalaseid võimekusi üksteisest sõltumatult, tekib paratamatu konkurents samade spetsialistide pärast. Selline killustatus võib riigile tervikuna tähendada kahju, mida ei suuda korvata ka kõige kallimad tehnilised ostud.

Riiklik lennundus peab toetama mitut valdkonda korraga, olgu selleks sisejulgeolek, riigikaitse, meditsiinilennundus või regionaalpoliitika. See tähendab, et ühe ministeeriumi või asutuse sisene planeerimine ei ole enam piisav, kuna tegelikud riiklikud vajadused ei tunnista valitsemisalade vahelisi piire.

Planeerimine tulevikust tagasi

Eesti peab muutma oma otsustusloogikat ja liikuma praegusest edasi planeerimiselt tulevikust tagasi planeerimisele. See tähendab, et esmalt tuleb määratleda soovitud tulevikuseisund: milliseid ülesandeid peab riik suutma täita ja milliseid ühiskonnagruppe peab lennundus toetama. Alles pärast vastuste leidmist saab hinnata, milline korraldus, tehnika ja investeeringud seda visiooni toetavad.

Sarnane terviklik lähenemine on end varem õigustanud riiklike laevastike eksperdirühma töö puhul, kus eraldiseisva tehnika soetamise asemel vaadati otsa kogu süsteemi ülesannetele. Sama mudelit tuleks rakendada ka õhusõidukite puhul, arvestades, et tehnoloogia ja julgeolekukeskkond muutuvad pidevalt.