Eesti riigivõla ümber loodud hirm on suuresti asjatu

Majandusteadlane Raul Eamets leiab, et Eesti riigivõla kasvu ümber loodud poliitiline narratiiv ignoreerib majanduskasvu ja inflatsiooni tegelikku mõju. Tema hinnangul on eelarve tasakaalustamise nõue sageli eksitav, kuna ei arvesta raha väärtuse muutumist aja jooksul.

Riigikogus arutlusel olev 2026. aasta eelarve on taas tõstatanud küsimuse Eesti avaliku sektori võlakoormuse jätkusuutlikkusest. Majandusteadlase Raul Eametsa hinnangul on hirmutamine riigivõla kasvu ja intressikulude plahvatusliku suurenemisega suuresti põhjendamatu, kuna analüüsides jäetakse arvestamata inflatsiooni ja majanduskasvu reaalne mõju.

Eelarvedebatis on palju kõneainet pakkunud prognoos, mille kohaselt peaks Eesti võlakoormus kasvama praeguselt 26 protsendilt 38,6 protsendini SKP-st aastaks 2030. Samuti on viidatud intressikulude kasvule 205 miljonilt eurolt 650 miljonile eurole. Eamets märgib siiski, et inflatsioon vähendab tulevikus raha väärtust, mistõttu 650 miljonit eurot aastal 2030 ei oma sama ostujõudu kui täna. Arvestades mõõdukat inflatsiooni, on selle kulu reaalväärtus oluliselt väiksem, kui hirmutavad numbrid esmapilgul viitavad.

Poliitiline tehnoloogia eelarves

Samal ajal kui eksperdid vaidlevad võlanäitajate üle, tegeleb valitsus koalitsiooni hääletusjõu vähesuse tõttu pigem kosmeetiliste kärbetega. Peaminister Kristen Michal on näiteks toonud esile riigiametnike palgatõusu piiramist. Eametsa hinnangul on tegemist puhtakujulise poliittehnoloogiaga, otsus pikendada madalamat palgakoefitsienti aastani 2031 on finantsiliselt sümboolne, ent toimib tõhusa sõnumina, et saavutada valijate poolehoidu ilma struktuursete reformideta.

Kriitikud, kes nõuavad iga hinna eest eelarve tasakaalu, unustavad, et majanduskasv ja hinnakasv on võrrandi loomulikud osad. Eamets rõhutab, et EL-i tasandil aktsepteeritakse 60-protsendilist võlakoormust ja keskmine on 90 protsenti. Eesti kavandatav 38,6 protsenti jääb Euroopa kontekstis jätkuvalt tagasihoidlikuks ega kujuta endast reaalset ohtu riigi krediidivõimelisusele. Investeeringud, olgu need inimkapitali, tervishoiu või hariduse edendamiseks, loovad tulevikus lisaväärtust, mis kaalub üles laenamise riske.