Eesti riigireformi manifesti kritiseeriv Meelis Oidsalu: diagnoosid on puudulikud ja üldistavad

Analüütik Meelis Oidsalu leiab, et Jaak Aaviksoo, Marju Lauristin ja Jüri Raidla äsja avaldatud riigireformi manifest loob tarbetu kriisiõhkkonna. Oidsalu heidab autoritele ette andmepõhisuse puudumist ja olukorra liigset dramatiseerimist, tuues välja OECD statistika, mis lükkab ümber väited riigivalitsemise sügavast ummikseisust.

Meelis Oidsalu on asunud kriitiliselt analüüsima tuntud Eesti avaliku elu tegelaste Jaak Aaviksoo, Marju Lauristin ja Jüri Raidla poolt koostatud uut manifesti, milles kutsutakse üles riigikorraldust uuendama. Oidsalu hinnangul on manifestis esitatud väited liialdatud ning tihti ei toetu need adekvaatsetele andmetele.

Manifestis pakutakse välja mitmeid konkreetseid samme, sealhulgas valimisliitude lubamist Riigikogu valimistele, parlamendi kontrolli tugevdamist ja nn Eesti tuleviku konvendi loomist. Oidsalu sõnul on probleem aga selles, et dokumendi koostajad püüavad luua muljet, nagu oleks Eesti riigivalitsemine jõudnud ummikusse, ilma et see väide leiaks statistilist kinnitust.

Manifesti nõrgad kohad

Oidsalu toob esile, et kuigi usaldus valitsuse vastu on viimastel aastatel langenud, OECD andmetel 47 protsendilt 37 protsendile aastatel 2021-2025, ei ole tegemist ajaloolise madalpunktiga. Näiteks 2001. aastal, kui avaldati "Kahe Eesti" pöördumine, oli valitsuse usaldusmäär kõigest 28 protsenti. Tema sõnul ei saa automaatselt väita, et sellised kodanikualgatused tekivad vaid sügava kriisi pinnalt.

Kriitikat pälvib ka manifestis väidetud "halva kvaliteediga" valitsemine. Oidsalu toetub OECD värsketele andmetele, mille kohaselt on 81 protsenti Eesti elanikest rahul avalike teenustega, mis ületab märgatavalt OECD keskmist 68 protsenti. See näitaja ei viita riigile, mis oleks kodanike argipäevast täielikult irdunud.

Administratiivne võimekus pole kriisis

Samuti lükkab Oidsalu ümber väited bürokraatia kontrollimatust paisumisest. Ta viitab riigireformi raportitele ja OECD ülevaatele, mille kohaselt on haldusreformi ja teiste koondamiste tulemusena riigiasutuste arv ja ametnike koormus pigem vähenenud, mitte kasvanud. Oidsalu leiab, et manifesti autorid peaksid täpsustama, millistele konkreetsetele tasanditele nad "paisumise" all viitavad.

Kokkuvõttes rõhutab analüütik, et kuigi osalusdemokraatia edendamine on tervitatav, peaksid sellised ettepanekud põhinema selgetel andmetel, mitte pelgalt autorite arvamusel. Oidsalu kutsub üles liikuma süsteemsema kaasamise poole, kus kodanike ettepanekud oleksid osa tavapärasest poliitilisest protsessist, mitte eraldiseisvad, kriisimeeleolu võimendavad manifestid.