Eesti riigikaitse arendamisel on tehnoloogiast olulisem inimfaktor

Kaitseväe Akadeemia teaduri Eleri Lillemäe hinnangul sõltub Eesti kaitsevõime tehnoloogilise võimekuse kõrval kriitiliselt ühiskondlikust usaldusest ja inimeste oskusest uusi lahendusi hallata. 2025. aasta uuringud näitavad küll kõrget usaldust, kuid tehnoloogiline edu eeldab selget kommunikatsiooni vastutuse ja eetika osas.

Kaitsetehnoloogia väärtust hinnates kipume vaatama vaid tehnilisi andmeid, lennukaugust, tulejõudu või droonide arvu. Kaitseväe Akadeemia militaarsotsioloogia teadur Eleri Lillemäe rõhutab siiski, et riigikaitse tegelik tugevus Eestis sõltub otseselt inimfaktorist. Tehnoloogiline suutlikkus on väärtusetu, kui ühiskond ei usalda neid süsteeme või kui sõdurid ei suuda neid kriisiolukorras efektiivselt hallata.

Ajalugu on näidanud, et tehnilist progressi on lihtsam prognoosida kui ühiskondlikku heakskiitu. 1967. aastal avaldatud USA tuleviku-uuringus suutsid eksperdid kommunikatsioonitehnoloogia arengut ennustada ligi 80-protsendilise täpsusega, kuid sotsiaalsete muutuste prognoosimine osutus märksa keerulisemaks. See erinevus on aktuaalne ka täna, mil tehisintellekt ja autonoomsed süsteemid militaarvaldkonda muudavad.

Eesti ühiskond on tehnoloogia suhtes olnud toetav, mida kinnitavad ka värskemad andmed. 2025. aasta Eurobaromeetri uuringust selgus, et 79 protsenti Eesti elanikest näeb digitaliseerimises võimalust elu lihtsustamiseks. See positiivne hoiak kandub üle ka riigikaitsesse, ent usaldus ei ole tingimusteta. Inimesed on varmad toetama droonide kasutamist, kuid muutuvad ettevaatlikuks, kui küsimus puudutab tehisintellekti õigust langetada iseseisvaid otsuseid, mis võivad võtta inimelusid.

Teine oluline tahk on institutsionaalne usaldus. Samuti 2025. aastal läbi viidud uuringu kohaselt usaldab Eesti Kaitseväge 79 protsenti elanikest. See kõrge usaldusmäära hoidmine eeldab läbipaistvust: avalikkus peab mõistma, milleks uusi tehnoloogiaid kasutatakse ja kes võtab vastutuse võimalike viperuste eest. Ilma selle selguseta riskib riik ühiskondliku toetuse vähenemisega.

Lõpuks on määravaks kasutaja võimekus. Eesti kaitseväelastega tehtud intervjuudest ilmneb, et tehnoloogiat nähakse peamiselt võimalusena vähendada sõdurite koormust ja säästa elusid. Samas eeldab näiteks autonoomsete süsteemide või keeruliste raketisüsteemide kasutuselevõtt täiesti uusi oskusi. Tekib ka filosoofiline küsimus: kas tehisintellekti kiirema andmetöötluse juures jääb inimesele piisavalt aega kontrollida masina pakutud lahendusi?