Eesti riigieelarve vajab läbipaistvuse taastamiseks kulupõhist mudelit

Tegevuspõhine riigieelarve varjab jätkuvalt kulutuste tegelikku sihtkohta, jättes ruumi varjatud poliitilistele otsustele ja katuseraha-laadsetele praktikatele. Praegune süsteem raskendab saadikute kontrolli ja nõuab naasmist kulupõhise eelarvestamise juurde.

Eesti riigieelarve protsess on jõudnud punkti, kus ka koalitsioonipoliitikute endi seas valitseb teadmatus eelarve põhiliste detailide osas. Peaminister Kristen Michal seisab olukorras, kus koalitsiooni ühtsus ei ole garanteeritud, mis võib sundida valitsust otsima toetushääli väljaspoolt oma ridasid. Selline poliitiline dünaamika loob ohu, et eelarvesse võib tekkida vahendeid, mille eesmärk on sisuliselt üksikute saadikute toetuse ostmine.

Ehkki ametlikult kaotati nn katuseraha tava juba 2024. aastal, ei ole see muutnud probleemide olemust. Juba 2025. aasta eelarve menetlemise ajal juhtis erakond Isamaa tähelepanu sellele, et vahendite jaotus on muutunud varjatuks, peitudes ministeeriumide mahukate kuluridade rägastikku. Praegune tegevuspõhine eelarvestamine võimaldab sellist praktikat jätkata ka 2026. aastal.

Probleemid tegevuspõhises mudelis

Tegevuspõhise eelarve keskne viga seisneb selles, et riigieelarve eelnõus võib küll seista suur summa mingi eesmärgi täitmiseks, näiteks 33 miljonit eurot haridusvõrgu korrastamiseks, kuid raha konkreetne sihtotstarve ja jaotuspõhimõtted selguvad sageli alles hiljem ministri otsuse alusel. Lisaks sisaldavad ministeeriumide eelarved vabu vahendeid, mille täpne kasutus ei ole kinnitamise hetkeks veel määratletud.

Need süsteemsed iseärasused loovad võimupoliitikutele võimaluse suunata riigi raha suhteliselt varjatud viisil. Kui varem oli katuseraha olemus ja saajad avalikult jälgitavad, siis nüüdne süsteem muudab tegelike kulutuste ülevaate saamise saadikutele ja avalikkusele märgatavalt keerulisemaks.

Kuigi täitevvõim vajab loomulikult operatiivset õigust eelarvet hallata ja kõiki pisikulusid pole võimalik ette lahti kirjutada, on praegune läbipaistmatus viinud nõudmiseni naasta kulupõhise eelarvestamise juurde. Aastaid kestnud kriitika pole aga seni toonud poliitilist tahet süsteemi fundamentaalseks muutmiseks.