Eesti rekordid toonuks Birminghami EM-ilt teoreetiliselt mitmeid medaleid

Birminghami kergejõustiku Euroopa meistrivõistlustel jäi Eesti 20-liikmeline koondis küll medalita, kuid rahvusrekordite võrdlus finaalprotokollidega näitab, et Eesti olnuks medalikonkurentsis. Analüüs kõrvutab Eesti tippmarke võistluse lõpptulemustega.

Eesti 20-liikmeline kergejõustikukoondis naasis Birminghamist toimunud Euroopa meistrivõistlustelt medalita. Statistiline vaade võistlusele näitab aga teistsugust pilti, kui kõrvutada Eesti rahvusrekordeid kohapeal näidatud finaaltulemustega. Sellise hüpoteetilise analüüsi põhjal olnuks Eesti tippmarkide kordamine väärinud märkimisväärset medalisaaki.

Seitse tipptulemust toonuks esikoha

Andmete võrdlus näitab selgelt alasid, kus Eesti rekorditega oleks Birminghamis konkurentsi dikteeritud. Analüüsi kohaselt leidub seitse sellist distsipliini või ala, kus Eesti kõigi aegade parim tulemus oleks pälvinud kuldmedali. Need sooritused oleksid Birminghami finaalvõistlusel edestanud kõiki teisi osalejaid.

Samas leidub alasid, kus meie riigi parimad atleedid ei oleks Birminghami konkurentsis esikolmikusse küündinud. Mõned Eesti rekordid jäävad tänapäeva tippkonkurentsist märgatavalt maha, mistõttu ei oleks neist piisanud poodiumikohaks isegi ideaaltingimustes.

Metoodika ja piirangud

Analüüsi juures tuleb rõhutada, et tegemist on puhtalt meelelahutusliku võrdlusega. Arvutustes eirati eelvoore ning rahvusrekord paigutati otse finaalvõistluse protokolli. Sportlik sooritus sõltub suuresti välitingimustest, nagu tuule suund, temperatuur ja raja iseärasused, mis Birminghamis võisid erineda ajast, mil Eesti rekordid püstitati.

Lisaks on kesk- ja pikamaajooksud taktikalise iseloomuga, mis muudab nende võrdlemise rekorditega eriti keeruliseks. Maratoniradade raskusastmed varieeruvad võistluste lõikes, mistõttu on ajalooliste tippmarkide otsene kõrvutamine Birminghami protokollidega vaid statistiline eksperiment.