Eesti rannikuvetes loendatakse nüüd üle 2300 saare ja laiu

Tänu uutele mõõtmistehnoloogiatele ja maapinna pidevale kerkimisele on Eesti saarte ametlik arv kasvanud üle 2300. Kuigi tehnoloogia võimaldab täpsemat kaardistamist, jääb enamik neist looduskaitsealadeks, kuhu inimeste ligipääs on piiratud.

Maa-ameti andmetel on Eestis loendatud üle 2300 saare ja laiu. See arv ei tähenda uute saarte tekkimist üleöö, vaid peegeldab paremat võimekust maastikku kaardistada. Varasematel aastakümnetel tugines loendamine sageli paberkandjal kaartidele ja käsitsi tehtud tööle, kuid tänapäeval on kasutusel satelliidifotod, ortofotod ja LiDAR-tehnoloogia, mis tuvastavad ka väga väikesed, varem märkamata jäänud maamoodustised.

Maakerge muudab rannikut

Eesti rannikuilme kujundab endiselt jääaja järgne maakoore kerkimine. Eriti märgatav on see Loode-Eestis, sealhulgas Hiiumaal ja Vormsil, kus maapind tõuseb kuni 3-4 millimeetrit aastas. See geoloogiline protsess toob merepõhjast välja uusi madalikke, millest aja jooksul võivad kujuneda laiud või saared, kui neile kinnitub taimestik. Samas võivad sügisesed tormid ja veetaseme kõikumised väiksemaid moodustisi ka hävitada, mistõttu on saarte nimekiri pidevalt muutuv.

Kaitse ja ligipääs

Saarte struktuur on väga ebaühtlane. Saaremaa ja Hiiumaa moodustavad suurema osa pindalast, kuid arvuliselt on ülekaalus väikesed laiud. Need on kriitilised elupaigad hüljestele ning rändlindudele, kes vajavad rahu ja häirimatut keskkonda. Keskkonnaamet kehtestab paljudele neist liikumispiirangud, eriti kevadel ja suvel, mil toimub lindude pesitsemine.

Külaliste jaoks on avatud vaid vähesed väikesaared, nagu näiteks Naissaar, Prangli, Aegna ja Keri. Kuigi huvi saarte vastu on tõusuteel, on tänapäeva peamine väljakutse leida tasakaal turismi, majandustegevuse ja habraste ökosüsteemide säilitamise vahel.