Eesti Rail Balticu ehituse seiskamine on suurem viga kui projekti jätkamine

Rail Balticu ümber käiv arutelu on jõudnud punkti, kus projekti peetakse mitte ainult majanduslikuks riskiks, vaid ka strateegiliseks julgeolekuohuks. Kriitikute sõnul vajab Eesti paindlikumat ja hajutatud infrastruktuuri, mitte üht suurt ja haavatavat raudteetrassi.

Rail Balticu kui n-ö sajandi projekti ümber puhkenud diskussioon keskendub üha enam küsimusele, kas ehituse ajatamine või seiskamine on üldse ratsionaalne käik. Kriitikute sõnul seob selline mastaapne infrastruktuuriprojekt Eesti aastakümneteks ühte riskantsesse logistilisse koridori, mis pärsib riigi strateegilist paindlikkust ja seab ohtu riikliku julgeoleku.

Infrastruktuur peab olema hajutatud ja vajadustele vastav, mitte jäik ja monumentaalne. Julgeolekudebatis kõlab väide, et Rail Balticu trass võib kujuneda sihtmärgiks, mida praeguses geopoliitilises olukorras on keerulisem kaitsta kui detsentraliseeritud objekte. See tekitab küsimuse, kas raudtee ehitamine Pärnu suunal või Läti piirini on õigustatud, kui naaberriikide poolne valmidus on endiselt ebakindel ja ajaliselt nihkes.

Poliitilises plaanis on projekt muutunud pantvangiks. Valitsuse ja otsustajate kohus on pakkuda selgust nii avalikkusele kui ka laiemale ühiskonnale. Kui juba kulutatud sajad miljonid eurod on muutunud uputatud kuluks, siis küsimus taandub sellele, kas keegi julgeb avalikult tunnistada, et raudtee ehitamine tuleb peatada.

Avalikkus ootab vastuseid ilma poliitiliste ilustusteta. Kas tegemist on viimase vajaliku lüliga transpordisüsteemis või on see vaid kallis monument, millele tuleb leida mõistlik funktsioon? Hirm, et projektist võib saada pommitamise sihtmärk, viitab sügavale usaldamatusele riiklike suurobjektide planeerimise suhtes.