Eesti põllumajandusliku pärandi tulevik on ohus

Kolm Eesti pikaajalist põllumajanduslikku ja kultuurilist väärtust, Tori hobune, Jõgeva kollane kartul ja kohalik roosiaretus, seisavad silmitsi kadumisohuga. Nende säilitamine sõltub väikesest hulgast pühendunud tegijatest, kelle töö on muutunud majanduslikult ja logistiliselt keeruliseks.

Eesti taasiseseisvumispäeva eel, 20. augustil 2026, on teravdatud tähelepanu all kolm rahvuslikku pärandit, mille hoidmine on muutunud keeruliseks. Nii roosiaretus, kartulisortide säilitamine kui ka Tori hobuse tõu püsimajäämine vajavad uut hingamist, et vältida nende hääbumist.

Roosiaretuse ja kartulikasvatuse väljakutsed

Mare ja Mart Ojasalu on ühed viimased, kes Eestis järjepidevalt roosiaretusega tegelevad. Nende loodud sordiaretustöö, sealhulgas tuntud Raimond Valgre nimeline roos, on ohus, kuna valdkond ei ole majanduslikult kuigi atraktiivne ning vajab uusi entusiaste, kes suudaksid tööga jätkata.

Sarnane saatus ähvardab kartulisorti „Jõgeva kollane“. Terje Tähtjärv, kes püüab antud sorti taas laiemalt turule tuua, seisab silmitsi suurtootjate huvipuudusega. Kaasaegne põllumajandus eelistab sageli suurema saagikuse ja vastupidavusega sorte, jättes unikaalsed kohalikud sordid tahaplaanile, mistõttu on „Jõgeva kollase“ kasvatamine jäänud marginaalseks.

Tori hobuse geneetiline säilimine

Tori hobuse tõu olukord on tõusnud isegi UNESCO tasandile, kuna tegemist on kultuuriliselt unikaalse pärandiga. Kasvataja Agris Juhkov kirjeldab olukorda kriitilisena, märkides, et tõu populatsioon on vananemas ning uute varssade sünd on muutunud haruldaseks. Ilma sihipärase sekkumiseta ja uute kasvatajate lisandumiseta on tõu jätkusuutlikkus löögi all.