Eesti põhiseadus 34 aasta pärast: tugevused ja lahendamata probleemid

Eesti põhiseadus on olnud üllatavalt vastupidav, 34 aasta jooksul on seda muudetud vaid kuuel korral. Kuigi preambul ja inimvabaduse põhimõtted on tugevad küljed, jääb rahva otsustusõigus mitmetes küsimustes liiga piiratuks. Eriti silmatorkav on see, et kogu iseseisvusaja jooksul on toimunud vaid kaks rahvahääletust.

Täpselt 34 aastat tagasi võtsid Eesti kodanikud rahvahääletusel vastu põhiseaduse, mis on tänaseni riigi alustala. Dokumendi vastupidavust näitab selgelt fakt, et kolme aastakümne ja enama jooksul on seda muudetud vaid kuuel korral, see on märkimisväärne saavutus mis tahes demokraatia kohta.

Põhiseaduse tugevad küljed

Üks põhiseaduse suurimaid väärtusi on selle preambul, mis sõnastab Eesti Vabariigi eksisteerimise põhieesmärgi: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See pole pelk formaalne deklaratsioon, see on visioon, millele kogu riigikorraldus toetub. Samuti kinnitab põhiseadus, et Eesti kodanikud on vabad inimesed vabal maal, mitte riigi subjektid. Seda väljendab esimene paragrahv, mis ütleb ühemõtteliselt: kõrgeima võimu kandja on rahvas.

Muudatused, mida on aastate jooksul tehtud, on olnud sisulised. Näiteks tehti vajalikud täiendused Euroopa Liiduga liitumiseks ning 2007. aastal lisati preambulisse eesti keele kaitse. Hiljuti tühistati kodakondsuseta isikute valimisõigus kohalikel valimistel, samuti põhiseaduse muudatusega.

Rahva otsustusõigus jääb piiratuks

Samas on 34 aasta jooksul ilmnenud selge kitsaskoht: rahval, kellel põhiseaduse järgi on kõrgeim võim, pole mitmetes olulistes küsimustes piisavalt otsustusõigust. Kõige ilmekamalt väljendub see rahvahääletuste korraldamise ülimalt kitsas võimaluses.

Iseseisvuse taastanud Eestis on toimunud vaid kaks rahvahääletust. Esimene oli põhiseaduse enda vastuvõtmine 1992. aastal. Teine toimus 2003. aastal ja puudutas Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Sellest ajast on möödunud üle kahekümne aasta ilma ühtegi rahvahääletuseta, riigis, kus rahvas on nominaalselt kõrgeima võimu kandja.

See vastuolu põhiseaduse väärtuste ja tegeliku praktika vahel on üks teema, millega Eesti ühiskond peaks aktiivsemalt tegelema. Põhiseadus on Eestit hästi teeninud, kuid demokraatia elavana hoidmine eeldab, et rahva häälel oleks rohkem kaalutletud ruumi ka igapäevases poliitilises otsustusprotsessis.