Eesti perekonnaõigus vajab muutust: isaduse vaidlustamise tähtajad tekitavad õiguslikke ummikseise

Vandeadvokaat Viktor Turkin kritiseerib kehtivat Eesti perekonnaseadust, mis piirab isaduse vaidlustamist üheaastase tähtajaga. Ta leiab, et õiguslik vorm ei tohiks kaaluda üles tõestatud bioloogilist reaalsust.

Eesti praegune perekonnaõiguslik regulatsioon seab isaduse vaidlustamisele range üheaastase tähtaja, mis hakkab kulgema hetkest, mil isik saab teada asjaoludest, mis annavad alust arvata, et ta ei pruugi olla lapse bioloogiline isa. Vandeadvokaat ja poliitik Viktor Turkin leiab, et see säte on oma jäikuses iganenud ning võib tekitada olukordi, kus ametlik register on karjuvas vastuolus tegeliku bioloogilise olukorraga.

Probleem tekib juhtudel, kus osapooled, nii ema kui ka registrisse kantud isa, on teadlikud, et tegemist pole bioloogilise vanemaga, ning sageli on olemas ka kohtuväline DNA-analüüs, mis seda kinnitab. Sellest hoolimata, kui seaduses sätestatud üks aasta on mööda läinud, puudub õiguskord sageli paindlikkus olukorra korrigeerimiseks. Tulemuseks on juriidiline fiktsioon, mida ei saa enam muuta.

Turkini hinnangul ei tohiks kehtiv õiguskord säilitada registrikandeid, mille ebaõigsuses on kõik asjaosalised veendunud. Tema sõnul on oluline küsimus tasakaalus: kas tähtajaline piirang, mille eesmärk on tagada õiguskindlus ja stabiilsus, on õigustatud olukorras, kus see läheb vastuollu bioloogilise tõe ja õigluse printsiibiga. Ta rõhutab, et õigus peaks teenima inimesi ja nende tegelikke elulisi huve.