Eesti pensionireformi viis aastat: ekspert hoiatab tuleviku ebavõrdsuse eest

Tartu Ülikooli teadlase hinnangul on pensionireform süvendanud usaldamatust finantssüsteemi vastu ning tekitab tulevikus ühiskonnas märgatavat ebavõrdsust. Ehkki riigikassa sai reformist märkimisväärset tulu, jäävad pikas vaates kaotajaks pigem need, kes teisest sambast raha välja võtsid.

Eestis on möödunud viis aastat alates pensionireformi jõustumisest, mis võimaldas inimestel teisest pensionisambast oma kogutud raha välja võtta. Tartu Ülikooli finantskäitumise uurija Heidy Rinson analüüsis reformi mõju ja nentis, et selle tagajärjed ühiskonnale võivad olla oodatust karmimad. Praeguste prognooside kohaselt süvendab muudatus tulevikus inimeste vahelist ebavõrdsust.

Usaldamatus peamise ajendina

Inimeste otsuseid ei suunanud pelgalt majanduslik kalkulatsioon, vaid pigem sügav usaldamatus süsteemi vastu. See umbusk oli läbiv joon nii nende puhul, kes võtsid kogutud vahendid kohe välja, kui ka nende seas, kes loobusid regulaarsest kogumisest üldse.

Eksperdi hinnangul jagunesid inimeste otsused protsessi alguses emotsionaalseteks ja kaalutletud käikudeks. Huvitav on see, et teisest sambast lahkujad ei olnud tingimata süsteemi reeglite osas teadmatud; vastupidi, nad võisid olla reeglitega kursis isegi paremini kui need, kes süsteemi jäid. Viimased tegutsesid sageli mugavustsoonis, usaldades süsteemi pimesi ilma vajaduseta detaile süvitsi mõista.

Riigikassa tulu ja individuaalsed riskid

Kuigi reformi pikaajaline mõju tavainimese pensionipõlvele on küsitav, oli riigieelarve jaoks tulemus märgatavalt positiivne. Tänu pensionisamba väljamaksete pealt laekunud tulumaksule sai riik ühekordse 1,3 miljardi euro suuruse tulu. Sotsiaal- ja rahandusministeeriumi prognoosid aga näitavad, et individuaalsel tasandil liigub ühiskond kahe vastandliku suuna poole, kus teisest sambast lahkujate ja sinna jäänute vaheline lõhe suureneb.

Rinsoni sõnul on teise sambasse jäänud inimesed pikas perspektiivis selged võitjad. Ta soovitab teistel riikidel suhtuda Eesti kogemusse ettevaatlikult, nähes seda pigem hoiatava näitena radikaalsest reformist. Samas tõi ta välja ühe positiivse aspekti: teistest riikidest võiks eeskuju võtta nn rahunemispauside kehtestamisel, mis annaks inimestele aega otsust põhjalikumalt kaaluda.