Eesti patsiendid otsivad eriarstiabi üha sagedamini kodumaakonnast väljaspool

Arstiabi kättesaadavuse parandamiseks ja pikkade ravijärjekordade vältimiseks sõidavad Eesti elanikud eriarstide juurde järjest sagedamini teistesse maakondadesse. Tervisekassa andmetel on selline trend muutunud üleriigiliseks, ulatudes mõnes piirkonnas kuni 70 protsendini kõikidest visiitidest.

Eestis on muutunud tavapäraseks olukord, kus patsient peab eriarsti vastuvõtule jõudmiseks ette võtma reisi teise maakonda. Teenuste koondumine suurematesse keskustesse ning ravijärjekordade pikkus on sundinud inimesi otsima alternatiive väljaspool oma kodukohta, mistõttu on maakondadevaheline mobiilsus tervishoius hüppeliselt kasvanud. Võru- ja Põlvamaal ulatub teise maakonda suunduvate arstivisiitide osakaal juba ligi 70 protsendini.

Tartus elav Olga Margulis koges hiljuti sarnast olukorda, kui otsis oma lapsele silmaarsti aega. Kuna riiklikus süsteemis olid ooteajad pikad, tuli lahendust otsida erakliinikust. Sarnane olukord kordus lapse kirurgilise konsultatsiooniga, kus vajaliku spetsialisti leidmiseks tuli pöörduda Põlva haiglasse, kuigi operatsioon ise teostati hiljem taas Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Väiksemate haiglate roll kasvab

See ei ole siiski vaid väikelinnade probleem, vaid liikumine on muutunud kahesuunaliseks. Viljandi haigla juhatuse liige Mart Kull märgib, et nende asutusse saabub järjest enam patsiente Tallinnast ja Tartust. Viljandi haigla statistika näitab, et Tartumaa elanike visiitide arv on viimase nelja aastaga kasvanud 500-lt aastas ligi 5000-ni.

"Saab öelda, et mantra, nagu liiguks patsientide voog vaid maakonnahaiglatest suurte keskuste poole, ei pea paika," selgitas Kull. Ta lisas, et mitmete erialade puhul on võimalik Viljandis saada abi oluliselt kiiremini kui suurhaiglates, kus ooteajad võivad venida nelja kuni kuue kuu pikkuseks.

Tervisekassa selgitus

Tervisekassa eriarstiabi portfelli juht Marko Tähnas selgitab, et nõudluse ja pakkumise tasakaalustamatus on paratamatu tiheasustusega piirkondades, kus spetsialistide võimekus ei suuda patsientide hulgaga sammu pidada. Samas on teatud teenuste, näiteks vaimse tervise abi puhul, kättesaadavus mõnes väiksemas maakonnas praegu parem kui pealinnas.

Tähnas nentis, et tervishoiusüsteemi efektiivsuse nimel on mõistlik koondada harvemini vajaminevaid teenuseid vähematesse keskustesse. See tagab meditsiinimeeskondadele piisava töökoormuse ja seeläbi ka kõrgema teenuse kvaliteedi, kuid tähendab paratamatult suuremat koormust patsientidele, kes peavad vajaliku ravi saamiseks sagedamini kodust kaugemale sõitma.