Eesti otsib võimatut superpresidenti

Eesti järgmise presidendi ideaalportree on vastuoluline: kandidaat peaks olema korraga nii soliidne elukogemusega riigimees kui ka noorte trendidega kursis olev kaasaegne isiksus. Ühiskonna ootused presidendile on nii laiad ja kohati vastandlikud, et ükski päris inimene ei suuda kõiki neid täita.

Eestis käib vaikne, kuid intensiivne arutelu selle üle, milline peaks olema järgmine riigipea. Ootuste nimekiri on muljetavaldavalt pikk, ja kohati lausa koomiline.

Kõike korraga

Ideaalse presidendi profiil näeb ette, et ta oleks elukogenud, soliidne ja konfliktivaba. Ta peaks oskama eristada lehma hobusest, ehk siis omama sidet maaelu ja traditsiooniliste väärtustega. Samal ajal peaks ta tundma noori köitvaid trende ja valdama tänapäeva subkultuuri sõnavara, teadma, mis vahe on mogging'ul ja maxxing'ul.

Kultuurimaitselt eeldatakse presidendilt balletiõhtute ja ooperietenduste nautimist. Kuid ta ei tohi olla võõras ka striiminguplatvormidele ega populaarsele seeriale „Troonide mäng". Golf peaks kuuluma tema harrastuste hulka, ja eks see sobib soliidse riigimehe imagoga kenasti kokku.

Vastuolude rägastik

Probleem on selles, et kõiki neid omadusi ühes inimeses ei eksisteeri. Kui keegi tunneb põhjalikult noortekultuuri viimaseid trende, on tõenäoline, et ta pole just kõige soliidsem ja konfliktivabam riigifiguur. Ja vastupidi, aastakümnete pikkuse elukogemusega targal inimesel võib olla keeruline end kurssi viia TikToki põlvkonna muredega.

Eesti presidendivalimised toimuvad Riigikogus, mistõttu on lõppkokkuvõttes määrav see, millise kandidaadi taga suudab koguneda piisav poliitiline toetus. Avaliku arvamuse ootused on aga märksa laiemad ja ambitsioonikamad kui see, mida reaalne valimisprotsess suudab pakkuda.

Mida me tegelikult vajame?

Küsimus pole ainult selles, mida Eesti otsib, vaid ka selles, kas me üldse teame, mida vajame. Presidendi roll on Eestis suuresti tseremoniaalne, kuid sümboolne kaal on tohutu. Riigipea peab esindama kõiki eestimaalasi, olema hääl nii rahvusvahelisel areenil kui ka kodus ühiskondliku sidususe kasvatajana.

Võib-olla on kõige ausam tunnistus see, et meie ootuste nimekiri peegeldab ühiskonna enda lõhestatust ja mitmekesisust. Me tahame presidenti, kes on kõik korraga, ja see soov ise ütleb meie kohta rohkem kui ükski konkreetne kandidaat.