Eesti õigusvaidlus: kas kõrged riigiametnikud peavad presidendiks kandideerides lahkuma?

Eesti õigusringkondades puhkenud vaidlus puudutab küsimust, kas põhiseaduslikud ametikandjad peaksid presidendiks kandideerimise ajaks senisest töökohast taanduma. Arvamuste vahel on sügav lõhe, ulatudes range huvide konflikti vältimisest kuni ametialase sõltumatuse säilimiseni.

Eesti avalikus ruumis on tekkinud õiguslik vaidlus, kas õiguskantsler või riigikontrolör peaksid presidendiks kandideerimise ajaks oma põhitööst lahkuma. Küsimus ei ole vaid teoreetiline, vaid puudutab kõrgete riigiametnike sõltumatuse ja poliitilise neutraalsuse piire.

Kaks vastandlikku seisukohta

Endine õiguskantsler Allar Jõks leiab, et kehtiv õigus ei kohusta kandidaati ametist tagasi astuma. Tema hinnangul ei muutu ametikandja sõltuvus riigikogust kandideerimisega automaatselt nii suureks, et see takistaks erapooletut tööd.

Sellele vastandub Tallinna Ülikooli õigusprofessor Madis Ernits. Ernitsa hinnangul on presidendikandidaadi ja kontrolliva ametniku rollide ühitamine võimatu. Ta rõhutab, et ametnik peaks teostama järelevalvet just nende inimeste üle, kes langetavad otsuse tema presidendiks valimise kohta, mis tekitab vältimatu huvide konflikti.

Põhiseaduslik raamistik

Jurist Janar Jäätma märgib, et põhiseadus § 79 sätestab presidendikandidaadile vanuse ja kodakondsuse nõuded, kuid ei esita piiranguid tema kehtiva töösuhte osas. Õiguslikud tagajärjed, sealhulgas ametist lahkumine, tekivad vastavalt põhiseaduse § 84-le alles ametisse astumisel, mitte kandideerimise ajal.

Sõltumatuse nõue ei tähenda automaatset keeldu kandideerida teisele ametikohale. Sõltumatuse hindamine peaks toimuma sisuliselt. Kui ametnik suudab kandideerimise ajal vältida poliitiliste lubaduste andmist või oma ametialaste otsuste kallutamist valijate meelitamiseks, ei ole alust tema ametis jätkamist kahtluse alla seada.

Presidendiamet on olemuselt poliitilisem kui õiguskantsleri või riigikontrolöri töö. See eristab arutelu varasemast näitest, kus Juhan Parts asus riigikontrolöri ametist aktiivsesse parteipoliitikasse, andes valimislubadusi. President ise ei osale aktiivses parteipoliitikas, mis maandab riski, et kandidaat müüks oma ametialast sõltumatust poliitiliste lubaduste eest.