Eesti noorte vägivallaga võitlemine nõuab ennetust, mitte vaid karistusi

Teadlased Anna Markina ja Mari-Liis Mägi analüüsivad noorte vägivaldse käitumise tagamaid, rõhutades vajadust killustatud abimeetmete ühendamise ja süsteemse ennetustöö järele. Statistika näitab, et noorte kuritegevus on kümne aasta lõikes vähenenud, kuid vägivallajuhtumite digitaalne levik moonutab ühiskondlikku taju.

Eestis on alaealiste poolt toime pandud kuritegude arv pikas perspektiivis langustrendis, kuid noorte vägivaldne käitumine on probleem, mis nõuab ametkondade tõhusamat koostööd. Kuigi 2025. aastal registreeriti alaealiste kuritegusid 953, mis on aasta varasemast enam, on see kasv tulenenud peamiselt vargustest, mitte vägivallast.

Statistika näitab teist pilti

Kui vaadata laiemat pilti, on pilt sootuks teine. Aastal 2015 registreeriti Eestis 1428 alaealiste kuritegu. Vahepealsel kümnendil on 14-17-aastaste noorte arv kasvanud 47 000-lt 65 000-le. See tähendab, et kuritegevuse absoluutarvude vähenemise taga on ühe noore kohta arvestatuna kuritegevuse langus enam kui poole võrra.

Avalikkuse tajutav hirm vägivalla ees on kasvanud osalt tänu digitaalsele ajastule. Kaklused, mis varem ununesid, jäävad nüüd videofailidena ringlema ja on kättesaadavad kõigile. See loob illusiooni sagedasemast vägivallast, kuigi statistika näitab stabiilsust.

Killustatud abimeetmed on ebaefektiivsed

Kõige kriitilisem murekoht peitub selles, et vägivald ei ole ühtlaselt jaotunud. Eesti 2025. aasta andmed näitavad, et veerand kõigist kuritegudest pandi toime vaid 15 lapse poolt. Need noored ei ole ametiasutustele tundmatud; nad on tuntud nii koolides, politseis kui ka lastekaitse vaateväljas. Probleem seisneb selles, et keegi ei vaata last tervikuna.

Praegune süsteem on killustatud: kool tegeleb õppetööga, perearst tervisega ja lastekaitse perega, kuid puudub ühtne juhtumikorraldus, mis võimaldaks informatsioonivahetust ja reaalset ennetust. Vanglakaristuse karmistamine või kriminaalvastutuse ea langetamine ei vähenda vägivalda, sest hirm karistuse ees ei toimi ennetava meetmena noorte puhul, kes ei ole karistusmääradega kursis.

Lahendus peab toetuma varajasele sekkumisele ja ametkondade vahelisele tõenduspõhisele koostööle. Samuti peab riik võtma vastutuse vägivaldsete videote eemaldamisel veebiplatvormidelt, selle asemel, et jätta see koorem ohvrite õlgadele.