Eesti maksumaksja panus on riigikaitse vundament

Harry Tuul analüüsib Eesti maksumaksja rolli riigi toimimises, rõhutades, et kõrge maksukoormus on otseselt seotud riigi kaitsevõimega. Ta kutsub poliitikuid üles väärtustama kodanike panust ja hoiduma eksitavast «tasuta teenuste» retoorikast.

Eesti riigi toimimine sõltub otseselt inimestest, kes oma töötasult makse maksavad. See panus ei ole vaid statistika ridadel, vaid moodustab igapäevase finantsvundamendi, mis hoiab ühiskonda ja riigikaitset käigus. Kui keskmine eestlane teenib brutopalgaks 1753 eurot, siis tegelik kulu tööandjale ulatub 2346 euroni. Pärast kõiki makse ja makseid jääb töötajale kätte 1472 eurot, mis tähendab, et riigikassasse rändab märkimisväärne osa potentsiaalsest sissetulekust.

Lisaks otsestele palgamaksudele tasub maksumaksja tarbimise kaudu veel täiendavalt käibemaksu, mis vähendab tema kätte jäävat summat veelgi. Selline koormus tähendab, et keskmine inimene töötab piltlikult öeldes ühe päeva enda ja teise päeva riigi heaks. Arvestades tänast julgeolekuolukorda ja vajadust panustada kaitsekuludesse, jääb kodanike panuse väärtustamine avalikus ruumis kohati tagaplaanile.

Seos kaitsetahte ja panusega

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi visiit Eestisse 2024. aasta jaanuaris tõi esile maksumaksja rolli sõjaajal. Ta rõhutas toona, et ka tagalas töötamine ja maksude tasumine on lahutamatu osa riigi kaitsmisest. «Isegi kui olete Ukrainas ja pole eesliinil, aga töötate ja maksate makse, annate te samuti panuse, kaitsete riiki ja seda on ka väga vaja,» märkis Zelenski.

Riigiametnike ja poliitikute retoorika kipub siiski tihti eirama raha tegelikku päritolu, kasutades väljendeid nagu «tasuta haridus» või «tasuta ravi». Selline sõnakasutus on eksitav, sest iga riiklik teenus on alati kellegi poolt kinni makstud. Teadmine, et riik tegutseb maksumaksja raha eest, peaks olema teenäitaja, mitte piirang, aidates langetada ratsionaalseid otsuseid.

Usalduslik suhe riigi ja kodaniku vahel püsib vaid siis, kui mõlemad pooled mõistavad oma rolle. Maksutahte kahanemisel, mis võib tekkida põhjendamatu kulutamise ja vähese väärtustamise tõttu, nõrgeneb paratamatult ka ühiskonna kaitsetahe.