Eesti kultuurilise ühtekuuluvuse nõrgenemine ohustab ühiskonda

Kirjandusteadlane Maarja Vaino analüüsib, kuidas Eesti rahvuskultuuri säilitamise eesmärk on demokraatia kõrval saanud poliitiliselt teisejärgulisteks. Globaliseeruvas maailmas nõuab eesti keele ja kultuuri jätkumine riigilt tahet ning pühendumist, mida praegused poliitilised otsused piisavalt ei tagavat.

Eesti riik on põhimõtteliselt rahva vaimse arengu kaudu kujunenud ning selle tekkimise aluseks on olnud demokraatliku riigikorralduse ideaal. Kuid samaväärse olulisusega on alati olnud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine põlvest põlve edasi. See eesmärk on aga muutunud globaliseeritud maailmas märksa keerulisemaks ning nõuab riigilt järjekindlat pingutust.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino märgib, et hetkeolukorra suurim probleem ei seisne ainult praktilistes raskustes, vaid selles, et see strateegiline eesmärk ei ole poliitikas piisavalt teadvustatud või on saatnud kõrvalisteks. Olukord tekitab kultuurilise ühtsustunde nõrgenemist, mis omakorda tugevdab erinevate ühiskondlike rühmade vahel tekkivaid konflikt ja lahkhelisid.

Globaliseerimine toob kaasa uute kultuuri- ja keelesuundumuste tugevnenud mõju, mis nõuab teadlikku vastupanu. Kui riigi institutsioonid ja poliitilised juhid ei pühenda neile ressursse ja tähelepanu, võib eesti rahvuslik identiteet ja kultuur järk-järgult tuhmuda. Praegune olukord näitab, et tahe ja pühendumuse puudus on muutunud kriitiliseks probleemiks.

Vaino seisukohalt peaks riik uuesti teadvustama, et eesti kultuuri ja keele säilimine on sama tähtis nagu demokraatia institutsioonide toimimine. Ilma kultuurilise ühtsustundeta muutub ühiskond hapraks ja vastuoludega täis. Jätkusuutlikum tulevik nõuab, et nii poliitikud kui ka ühiskond loobuksid rahuldavast unustusest ja võtaksid enda ette eesti rahvuskultuuri jätkusuutlikkuse teadvustatud ülesande.