Eesti kui narko-katselaps: meie surnud on teistele hoiatussüsteem

Euroopa Liidu Uimastiameti (EUDA) värske narkoraport toob esile murettekitava tõe: Eesti on aastaid kannatanud nitaseenide ja teiste tugevate sünteetiliste opioidide tagajärgede all, samal ajal kui ülejäänud Euroopa peab neid alles tulevase ohuna. Balti riigid ei ole uute ja ohtlike narkootikumide leviku perifeeria, vaid just seal annavad need ained Euroopas esimesena märku. Infoteadlane ja narkopoliitika huviline Marianne Paimre analüüsib, mida see tähendab Eesti jaoks ning miks meie kogemust peaks Euroopa tõsiselt võtma.

Euroopa Liidu Uimastiamet (EUDA) avaldas hiljuti narkoraporti, mis sisaldab Eesti jaoks ebamugavat, kuid olulist sõnumit: meie riik on juba aastaid kandnud nitaseenide ja teiste tugevate sünteetiliste opioididega kaasnevaid traagilisi tagajärgi, mida muu Euroopa alles kardab.

Eesti on Euroopa varajase hoiatuse labor

Raporti andmetel eristub Baltikum selgelt ülejäänud Euroopast. Kui enamik liikmesriike käsitleb uusi sünteetilisi opioide peamiselt tulevase ohuna, on Eesti juba aastaid nende hävitava mõjuga vahetult kokku puutunud. Balti riigid ei ole perifeeria, kuhu uued ja eriti ohtlikud uimastid jõuavad viimasena, vastupidi, just siin annavad need Euroopas sageli esimesena endast märku.

See muster tähendab, et Eestis toimuv on tegelikult kogu Euroopa jaoks varajase hoiatuse süsteem. Meie surnud ja meie kannatused on andmepunktid, millest teised riigid saavad õppida, kui nad seda vaid teha tahavad.

Miks Eesti on nii haavatav?

Eesti eripärane narkopoliitiline olukord pole juhuslik. Riigil on pikaajaline kogemus fentanüüli ja teiste tugevate opioididega, mis on eriti laastavalt mõjunud venekeelsele kogukonnale Ida-Virumaal. Selle taustal on uute ainete, nagu nitaseenide, tulek omamoodi jätk juba väljakujunenud sõltuvusmustritele.

Narkopoliitika vaatenurgast on küsimus, kas Eesti kogemust kasutatakse proaktiivselt, nii riigisiseselt kui ka Euroopa tasandil. Kahjuks näitab praktika, et rahvusvahelised organisatsioonid reageerivad sageli hilinemisega, isegi kui andmed on kättesaadavad.

Mida Euroopa peaks tegema?

EUDA raport peaks olema tõukejõud konkreetseteks muutusteks. Esiteks tuleb Eesti kogemust käsitleda mitte kui erandlikku katastroofi, vaid kui pretsedenti, mis võib korduda mujal. Teiseks peaks Euroopa narkopoliitika kujundamisel andma Balti riikidele suurema rolli, kuna neil on kõige varasem ja sügavam praktiline kogemus uute ainete levikuga.

Eesti surmad ei tohi jääda pelgalt statistikaks. Need on inimeste elud, mille kaotus kohustab meid, ja kogu Euroopat, tegutsema targemalt ja kiiremini.