Eesti koolide autoriteedikriis algab koduseinte vahelt

Õpetaja autoriteet ei ole enam iseenesestmõistetav privileeg, vaid välja teenitud suhe. Probleemide juured koolis peegeldavad täiskasvanute endi hoiakuid ja eeskuju.

Koolitundides toimuvast on saanud terav ühiskondlik debatt. Õpetajad kurdavad piire ületava käitumise üle, samal ajal kui ühiskond vastandub: ühed süüdistavad pedagooge autoriteedi puudumises ja suutmatuses korda hoida, teised näevad uues põlvkonnas hoolimatust ja austuse puudumist. See on ummikseis, mis ei lahene pelgalt reeglite karmistamisega.

Autoriteet ei ole tänapäeval enam ametikohaga kaasaskäiv loomulik privileeg. See ei tule koos vanuse ega tiitliga. Arengupsühholoogia ja kaasaegne pedagoogika näitavad üheselt, et lugupidamine tekib suhetes, kus mõlemad osapooled panustavad. See on töö, mitte staatus.

Siin tekib aga terav küsimus eeskujust. Kodudes, kus õpetajaid on harjutud maha tegema või nende autoriteeti õõnestama, on raske oodata, et lapsed neid koolis austaksid. Kui täiskasvanud ise ei suuda hoida viisakat tooni ega näidata üles austust teise inimese suhtes, siis mida me tegelikult lastelt nõuame?

Peeglisse vaatamine on ebameeldiv, kuid vältimatu. Ühiskond, mis loodab kasvatada lugupidavaid kodanikke, peab seda ise praktiseerima. Lapsed kopeerivad seda, mida nad näevad, mitte seda, mida neile loetakse. Meie lapsed peegeldavad meid.