Eesti kiirabisüsteemi reformikava pälvis kriitikat, spetsialistide sõnul on vajalik põhjalik ümberkorraldus

Kavandatavad muudatused kiirabisüsteemis on tekitanud meditsiinitöötajates pahameelt, kuna plaani kritiseeritakse kui pealiskaudset kosmeetilist parandust. Ekspertide hinnangul vajab kogu Eesti tervishoiusüsteem pigem struktuurset ümberehitust kui üksikute valdkondade reguleerimist.

Eesti tervishoiusüsteemi kavandatavad kiirabireformid on pälvinud teravat kriitikat, kus eksperdid võrdlevad muudatusi plaastri asetamisega suurele haavale. Kriitikute hinnangul ei tegele riik praeguse plaani puhul süsteemsete probleemide lahendamisega, vaid keskendub kitsastele valdkondlikele parandustele, mis jätavad lahendamata põletavamad küsimused.

Üheks suuremaks vaidluskohaks on ettepanek liikuda kaheliikmeliste brigaadide suunas. Kui selline mudel peaks töösse minema, on spetsialistide hinnangul kriitilise tähtsusega tagada mõlemale brigaadiliikmele alarmsõiduki juhtimise õigus. Praegune süsteem, kus kolmeliikmelises brigaadis on vaid üks juht, muutub kahekesi töötades logistiliselt keeruliseks, eriti 24-tunniste vahetuste puhul. Mõistlikum oleks kaaluda õdedest koosnevaid brigaade, mis tagaksid vastutuse ühtlasema jaotumise.

Küsitavusi tekitab ka õe brigaadijuhile kavandatav magistrikraadi nõue. Praegune akadeemiline õpe ei pruugi vastata kiirabitöö tegelikele vajadustele, mis eeldavad eelkõige stressitaluvust, kiiret otsustusvõimet ja laialdast praktilist teadmistepagasit. Selle asemel, et sundida töötajaid magistriõppesse, võiks tähelepanu pöörata praktilise spetsialiseerumise edendamisele, mis oleks kuluefektiivsem ja sihipärasem.

Samuti on süsteemis murettekitavaid lünki, mis ulatuvad kiirabist kaugemale. Erakorralise meditsiini ressurssi kasutatakse üha enam asendamaks puudujääke perearstisüsteemis, hooldekodudes ja haiglate töös. See on tinginud kiirabiressursi kuritarvitamise, millele lisandub vajadus tõsta nõudmisi koostööpartnerite, sealhulgas häirekeskuse töö kvaliteedile. Kuni puudub poliitiline valmidus tunnistada, et kogu Eesti tervishoiusüsteem vajab täielikku ülesehitust, jäävad üksikud muudatused vaid peenhäälestuseks.