Eesti keele rikkus: kuidas nimetada laiskvorste ja tööhobuseid

Eesti keeles leidub lai sõnavara nii laiskade kui ka väga töökate inimeste kirjeldamiseks. See keeleline mitmekesisus peegeldab nii ajaloolisi laene kui ka loovaid rahvalikke tuletisi.

Eesti keeles on tööst kõrvale hoidvate ja usinate inimeste kirjeldamiseks välja kujunenud üsna rikkalik sõnavara. Keeleuurija Kristina Koppel toob välja, et laiskade iseloomustamiseks on kasutusel kümneid erinevaid väljendeid, millest osa on tulnud võõrkeeltest ja osa on tekkinud rahvasuus.

Laiska ja kohustusi vältivat inimest tähistatakse sageli sõnadega nagu «laiskvorst», «looder», «lohe» või «logard». Üsna levinud on ka saksa keelest (Tagedieb) pärinev tõlkelaen «päevavaras». Rahvalikust väljendist seanahka vedama on tuletatud nimisõna «seanahavedaja», mida lühendatakse vahel «nahavedajaks». Samuti kasutatakse mõisteid «siidivedaja» ja «siidivend» ning värvikamaid kõnekeelseid variante nagu «loodrinahk», «lullilööja», «logask», «logamus» või «laisik».

Teises spektris asuvad toimekad tegutsejad, kelle kirjeldamiseks on eesti keeles sama palju võimalusi. «Töömesilane», «tööhobune» ja «töökaru» on levinud viisid nende inimeste tähistamiseks, kes oma igapäevased kohustused korrektselt täidavad.

Kõva töötegijat kutsutakse sageli ka «töörügajaks» või «töömurdjaks». Kui rääkida äärmuslikult pühendunud inimestest, tulevad mängu mõisted nagu «töödik», mis sarnaneb oma ülesehituselt joodikule, või «töönarkomaan» ja «töösõltlane».