Eesti kartulipõldudel oodatakse head saaki, kuid kasvav sisendihind pitsitab tootjaid

Eesti kartulikasvatajate saagiväljavaated on pärast jahedat kevadet head, kuid sektorit survestavad järsult tõusnud kütuse- ja väetisehinnad. Lisaks peavad kohalikud põllumehed turul konkureerima odavama importkaubaga, mis on muutnud kartulikasvatuse stabiilsuse ebakindlaks.

Eesti kartulipõldudel on tänavune hooaeg kulgenud heitlikult, kuid esimesed varajase kartuli koristustulemused on paljulubavad. Kalle Hamburg, üks Eesti kogenumaid kartulikasvatajaid, hindab hetkeseisu ettevaatlikult positiivseks. Kuigi jahe kevad viivitas taimede kasvu, on hilisemad soojalained ja piisav niiskus põllukultuuri arengule soodsalt mõjunud.

Kulude surve kasvab

Tootjate jaoks on suurimaks väljakutseks kujunenud sisendhindade järsk tõus, mis mõjutab kartulikasvatust teraviljasektorist rängemalt. Kartul nõuab märksa intensiivsemat väetamist, mis kergitab kulusid. Lisaks on põllumeeste jaoks muutunud kriitiliseks kütuse hind. Eriotstarbelise diislikütuse liiter, mis maksis veel hiljuti ligikaudu 60 senti, on nüüdseks kallinenud 1,37 euroni.

„Mõõdukalt optimistlikud oleme. Koristus on veel kaugel ja selle ajaga võib nii mõndagi juhtuda, aga varajast kartulit juba koristatakse ning tulemused pole viga,“ selgitas Kalle Hamburg.

Importsurve ja toidujulgeolek

Turul on Eesti tootjad sunnitud rinda pistma odava impordiga, eriti Poolast tarnitava kaubaga. Suured jaekaubandusketid eelistavad sageli odavamat importkartulit, jättes kohalikud kasvatajad keerulisse olukorda. Hamburgi sõnul toodab Eesti praegu vähem kui poole riigi tarbimisvajadusest, mis tekitab toidujulgeoleku vaatest murekohti.

Kartulikasvatuse laiendamine nõuab suuri kapitalimahutusi ja eritehnikat, mistõttu ei ole tootmismahtude kiire kasv lihtne. Eesti kivine pinnas sunnib põllumehi kasutama kulukaid Šoti tehnoloogiaid, kus muld enne istutamist läbi sõelutakse. See tagab küll kvaliteetse tulemuse, kuid muudab kogu protsessi täiendavalt energiakulukaks.