Eesti karmistab karistusseadustikus pere- ja vaimse vägivalla definitsioone

Eesti valmistub 2027. aasta suveks üle võtma Euroopa Liidu naistevastase vägivalla tõkestamise direktiivi, mis toob kaasa olulisi muudatusi karistusseadustikus. Muudatused laiendavad lähisuhtevägivalla mõistet ja kriminaliseerivad otsesemalt nii vaimse vägivalla kui ka digitaalse ahistamise.

Eesti peab 2027. aasta suveks integreerima oma õigussüsteemi Euroopa Liidu naistevastase vägivalla tõkestamise direktiivi, mis kohustab riike pöörama senisest suuremat tähelepanu koduse vägivalla ennetamisele ja karistamisele. Pärast esialgset ebaselgust kinnitas justiitsminister Liisa Pakosta, et valitsus muudab kehtivaid õigusakte, et direktiivi nõuded täielikult täita.

Muudatused karistusseadustikus

Ministeerium plaanib muuta karistusseadustiku paragrahvi 121, mis seni on keskendunud peamiselt kehalisele väärkohtlemisele. Uus sõnastus hõlmab laiemalt tervise kahjustamist, mis võimaldab õiguskaitseorganitel senisest hõlpsamalt karistada ka vaimse vägivalla eest. Samuti laieneb lähisuhtevägivalla määratlus: edaspidi loetakse selleks ka juhtumeid, kus vägivaldne käitumine jätkub endiste partnerite vahel või pärast kooselu ametlikku lõppemist.

Liisa Pakosta rõhutas muudatuste vajalikkust ja selgitas olukorda õiguskaitseorganite vaates: «See kindlasti ei vasta tõele, et perevägivalda karistusseadustik ei kajasta. Vastupidi, meil on probleem sellega, et politsei ei algata menetlusi.»

Eelnõu täiendused näevad ette ka ähvardamise definitsiooni laiendamist. Karistatavaks muutub olukord, kus kannatanu tunneb põhjendatud hirmu, sõltumata otsese füüsilise rünnaku toimumisest. Lisaks kriminaliseeritakse digikeskkonnas toimepandud vägivald, sealhulgas nõusolekuta intiimmaterjalide levitamine või sellega ähvardamine.

Ohvriabi ja süsteemne koostöö

Sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht Kristiina Luht märkis, et muudatused on hädavajalikud, kuna praegune õigusruum ei kaitse ohvreid piisavalt, eriti olukordades, kus manipuleerimine jätkub pärast lahkuminekut. Luhti sõnul peab edaspidi perevägivalla puhul alati eeldama, et alaealised vajavad kaitset, isegi kui otsene vägivald ei olnud suunatud nende vastu.

Direktiiv näeb ette, et ohvriabi, õiguskaitseorganid ja kohalikud omavalitsused peavad tegema tihedat võrgustikutööd kõikide, mitte vaid kõrge riskiga juhtumite puhul. Samuti muutub kohustuslikuks spetsialistide, sealhulgas politseinike ja kohtunike täienduskoolitus, et vähendada ohvrite taasohvristamist ja muuta ametkondade suhtumist vägivallaohvritesse.