Eesti jõevähi kaitseks võetakse kasutusele täpsem keskkonna-DNA seire

Eesti Maaülikooli uuring näitab, et traditsioonilised püügimeetodid ei suuda invasiivsete vähiliikide levikut piisavalt kiiresti ohjata. Lahendusena pakutakse välja eDNA seiret, mis tuvastab võõrliigid ja vähikatku varajases staadiumis.

Eesti Maaülikoolis kaitstud värske doktoritöö pakub välja uue lahenduse kohaliku jõevähi kaitsmiseks, rõhutades vajadust minna traditsioonilistelt püügimeetoditelt üle keskkonna-DNA ehk eDNA seirele. Uuringu kohaselt jäävad senised meetodid võõrliikide ohjamisel hätta, kuna need ei pruugi tuvastada väikese arvukusega või alles levima hakanud asurkondi.

Invasiivsed võõrvähiliigid on jõudsalt kanda kinnitanud Eesti mageveekogudes, surudes samal ajal välja kohalikku jõevähki. Andmed näitavad, et alates 2008. aastast on signaalvähk asustanud vähemalt viis uut piirkonda. Samas on kohalikud jõevähi asurkonnad kadunud mitmetest ajaloolistest paikadest, sealhulgas Riksu ojast ja Pärnu jõe suudmealalt.

Doktoritöö autor Michael Oliewo Aluma hindas oma uurimuses keskkonna-DNA kasutamist vähiliikide ja vähikatku tekitaja seireks. Erinevalt katsepüügist, mis on küll kasulik tööriist, kuid piiratud mõjuga, võimaldab eDNA tuvastada liike vees leiduvate geneetiliste jälgede põhjal ilma loomi püüdmata. Testid näitasid, et meetod on äärmiselt usaldusväärne, tuvastades jõevähi 100-protsendilise täpsusega. Signaalvähi ja vähikatku tekitaja (Aphanomyces astaci) puhul ulatus täpsus 87,5 protsendini.

Rahvusvaheline laboritevaheline ringtest kinnitas, et Eesti uurimisrühma metoodika on võrreldav Euroopa parimate praktikatega. See loob kindla aluse meetodi laiemaks rakendamiseks riiklikes seireprogrammides.

«See aitab avastada invasiivseid liike ja haigustekitajaid varem ning annab seega paremad võimalused jõevähi kaitseks,» selgitas Aluma. Tulevikus peaks traditsiooniliste seireviiside ja molekulaarsete meetodite integreerimine muutuma Eesti mageveekogude elurikkuse säilitamisel standardiks.