Eesti ja Soome teadlased: katkunarratiividest saab kriisikommunikatsioon õppida

Eesti ja Soome teadlaste sõnul on katku käsitlevatel rahvapärimustel ja tänapäevase keskkonna- ning tervishoiukriiside kommunikatsioonil palju ühist. Mõlemad õpetavad inimesi ohtudega toime tulema, kuid erinevad rõhuasetuse poolest.

Eesti ja Soome teadlased on jõudnud järeldusele, et vanades katkunarratiiivides ja tänapäevases kriisikommunikatsioonis on üllatavalt palju sarnasusi. Mõlemat tüüpi tekstid on mõeldud selleks, et aidata inimestel ohtlike olukordadega toime tulla.

Siiski ilmneb kahe lähenemise vahel oluline erinevus. Ametlik kriisikommunikatsioon rõhutab peamiselt keelde ja piiranguid, samas kui rahvapärimus seab keskmesse inimese enda aktiivsuse ja isikliku vastutuse. See tähendab, et vana rahvatraditsiooni kohaselt ei oodata, et keegi muu probleemi lahendab, iga inimene peab ise tegutsema.

Teadlaste hinnangul võiks tänapäevane kriisikommunikatsioon õppida rahvapärimusest just selles osas, kuidas inimesi aktiivseks tegutsemiseks motiveerida. Pelgalt keeldudele ja ettekirjutustele toetumine ei pruugi olla kõige tõhusam viis, kuidas saada ühiskonnalt soovitud käitumist kriisiolukordades.

Uuring toob välja, et katkulood on läbi sajandite kandnud endas praktilisi toimetulekustrateegiaid, mida edastati suulise pärimuse kaudu. Need lood ei kirjeldanud ainult ohtu, vaid andsid ka konkreetseid juhiseid, kuidas käituda, mismoodi kaitsta ennast ja perekonda ning millal ja kuidas tegutseda. Selline lähenemine erineb tunduvalt tänapäevastest ametlikest teavituskampaaniatest, mis tihti piirduvad üksnes riskide loetlemisega.