Eesti ja Läti piiriülene äri nõuab mõtteviisi muutust

Eesti ja Läti majanduslik ja kultuuriline läbipõimumine tekitab jätkuvalt küsimusi regionaalse konkurentsi ja koostöö tasakaalu kohta. Argo Ideon leiab, et pidev «meie» ja «nende» vahelise piiri tõmbamine on kasutu ning regionaalne ühistegevus on juba ammu igapäevane reaalsus.

Hiljutised uudised, mille kohaselt võib Läti ikoonilisi Kārumsi kohupiimasnäkke tootva piimakombinaadi juhiks saada eestlane, vallandas Põhja-Lätis elava arutelu. Tehing pole veel lõplikult vormistatud, kuid juba on tekkinud küsimusi, mis saab edaspidi sellest oranžil paberil troonivast kaubamärgist.

See olukord peegeldab Eesti ja Läti majandusruumide sügavat läbipõimumist. Ehkki paljud peavad neid tooteid puhtalt Läti rahvuslikuks uhkuseks, on nende tootmine tihedalt seotud Eesti põllumajandusega. Näiteks sisaldavad paljud Läti kohupiimasnäkid toorainet, mis pärineb otse Järvamaa Estonia Farmidest. Seega ei ole tegemist kahe eraldiseisva maailmaga, vaid ühise tootmisahelaga, mis toimib juba aastaid.

Piiriülene konkurents ja reaalsus

Pidev vajadus lugeda naabritevahelisi võidupunkte on aga sisutühi. Kui eestlased vaatavad kadedusega Läti suunas, tasub meenutada, et näiteks Eesti ikoonilise kommivabriku Kalev omanikuks on juba 2010. aastast alates Norra ettevõte. Sellegipoolest ei ole kommid lettidelt kadunud ega kaubamärk muutunud. Samamoodi on transport, 2015. aastal Estonian Airi tegevuse lõpetamine oli rahvuslik löök, samal ajal kui lätlaste Air Baltic jätkas. Nüüd, mil Läti lennufirma seisab silmitsi rahaliste raskustega, on hakatud kõnelema sellest, kuidas Eesti reisijad on aastaid Läti maksumaksja kulul soodsalt lennanud.

«Eestlase suhe Lätis valminud toidukraamiga on Iidamast-aadamast olnud sügav austus naabermaa meistrite vastu ja püüd seda kõike, mida kohe ära süüa ei jaksa, suurel hulgal koju tassida,» kirjutab Argo Ideon oma analüüsis. Ta rõhutab, et ka Rail Balticu ehitamise saaga on üks näide sellest, kuidas mõnikord jäävad kahe riigi vahelised protsessid segaseks, kuid koostöö on vältimatu.

Parim ravim naabrite pidevaks torkimiseks on reisimine kaugemale. Rahvusvahelistel sündmustel, olgu Miamis või mujal, avastavad eestlased ja soomlased, et nad on sisuliselt ühekandimehed. See on omamoodi kohalik globalism, kus naabrite vaheline toetus aitab üksteist edasi upitada. Eesmärk peaks olema, et «meie» ulatuks vähemalt Lapimaast Leeduni, tekitades tugevama regionaalse terviku.