Eesti haridusreformi varjupooled: erivajadustega noored ja rahastamisprobleemid

Ajakirjanik Jevgenia Volohhonskaja kritiseerib hiljutist haridusreformi, mis pikendas kohustusliku õppe 18. eluaastani. Ta toob välja, et muudatus jättis erivajadustega noored ilma vajalikust lisaõppest ning tekitas koolidele täiendavaid rahastamisprobleeme õppematerjalidega.

Hiljutine haridusreform Eestis on tekitanud ootamatuid tagasilööke, mida Jevgenia Volohhonskaja võrdleb Taani kunstniku Herluf Bidstrupi kuulsate karikatuuridega. Tema hinnangul on tegemist olukorraga, kus reformi elluviijad pole suutnud näha otsuste tegelikke tagajärgi, mis on jätnud paljud õpilased ja koolid keerulisse olukorda.

Erivajadustega noorte ligipääs õppele

Senine praktika võimaldas erivajadustega lastel pärast põhikooli lõppu võtta täiendava õppeaasta. See aeg oli mõeldud sotsiaalsete ja intellektuaalsete oskuste arendamiseks, et valmistada noori ette iseseisvamaks eluks või kutseõppeks. Uue korra järgi on õpe kohustuslik 18. eluaastani, mis tähendab, et täiendav aasta on paljudele kättesaamatuks muutunud.

Kuna koolikohustus laieneb nüüd kõigile, täidavad ettevalmistuskursuste kohad peamiselt need õpilased, kes ei kvalifitseerunud gümnaasiumisse või kutsekooli. Erivajadustega noored, kes on oma lisa-aasta juba läbinud ja lähenevad 18. eluaastale, jäävad nendest kohtadest sageli kõrvale. Nad muutuvad süsteemi jaoks nähtamatuks, sest 18-aastastena ei kuulu nad enam traditsioonilisse haridusstatistilisse sihtgruppi.

Rahastamine ja praktilised mured

Haridussüsteemi uus korraldus on toonud päevakorda ka küsimuse õppematerjalide rahastamisest. Kohustusliku õppe pikendamine gümnaasiumiastmeni eeldab, et õppevahendid peaksid olema tagatud, kuid vastav õigusraamistik jäi muutmata. Koolidele ei eraldatud täiendavaid vahendeid, mistõttu on tekkinud küsimus, kes peaks katma näiteks töövihikute kulud.

Ministeerium on küll viidanud võimalusele luua täiendavaid õppekohti ja uusi programme, kuid see lahendus sündis alles pärast probleemide ilmnemist. Kohalikele omavalitsustele ja koolidele jäi nüüd ülesandeks leida vajalikud ruumid ja spetsialistid, et tekkinud tühimikku täita. See järjekindel tegutsemisviis, kus reformid viiakse ellu enne põhjalikku analüüsi, koormab eelkõige õpetajaid ja haridusasutusi, kes peavad lahendama nii poliitiliste kui ka administratiivsete otsuste järelmõjusid.