Eesti hariduse tulevik: kas vajame tõesti radikaalset pööret?

Jaak Aaviksoo kritiseerib haridusministeeriumi tellitud uut kontseptsiooni, mis seab õppe keskmesse väärtused ja nn agentsuse teadmiste asemel. Tema hinnangul on kooli koormamine ühiskondlike ideoloogiatega ohtlik ja vähendab keskendumist baasteadmistele.

Eesti haridussüsteemi on ootamas võimalikud muudatused, mis võivad nihutada hariduse fookust teadmistepõhisuselt väärtustele ja üldpädevustele. Hiljutine haridusministeeriumi tellitud uuringutele tuginev kontseptsioon, mille taga seisavad Tartu Ülikooli professorid Margus Pedaste, Äli Leijen ja Rain Mikser, teeb radikaalse ettepaneku: seada õppekavade sihiks esmalt väärtused ja seejärel oskused.

Teadmistepõhisus kui hariduse vundament

See lähenemine vastandub selgelt klassikalisele ettekujutusele koolist kui asutusest, mis arendab teadmisi ja neile toetudes kujundab hoiakuid. Kontseptsiooni üheks nurgakiviks on OECD visioonidokument «Õppekompass 2030», mis keskendub ühiskondlikule heaolule ja nn agentsusele. Viimane on mõiste, millel isegi puudub praegu ühtne eestikeelne vaste.

Kavandatav hariduspööre põhineb eeldusel, et pandeemiad, tehnoloogia areng ja geopoliitiline ebastabiilsus nõuavad kooli täielikku ümberkujundamist. Samas jätab see kontseptsioon tähelepanuta tehisaru kiire arengu mõju, mis on hariduse ülesehituse seisukohalt märksa olulisem kui OECD mitme aasta tagused prognoosid.

Väärtuste ja pädevuste definitsioonid

Kriitikat pälvib ka kavandatav seitsmest väärtusest koosnev loetelu, kuhu kuuluvad teiste seas heaolu, hoolivus ja elujõulisus. Tekib küsimus, miks jäid nimekirjast välja ausus ja tõde. Samuti on küsitav, kuidas peaksid koolid praktilises õppetöös defineerima näiteks kestlikkuse või hoolivuse, ilma et haridusasutustest saaksid ideoloogilised väärtuskasvatuskeskused.

Sarnane probleem puudutab pädevusi. Uue plaani kohaselt pole matemaatikaoskus ja loogiline mõtlemine enam omaette väärtustatud, vaid need on integreeritud kriitilise mõtlemise pädevusse. See viitab arusaamale, et hariduse põhiküsimusi saab lahendada koosolekulaua taga, selle asemel et toetuda süsteemsele aineõppele.

Kooli kui institutsiooni piirid

Eesti koolid peavad juba praegu toime tulema järjest kasvava koormusega, kompenseerides kodu, sõpruskonna ja digitaalse maailma puudujääke. Kontseptsioon näib seda praktikat vaid süvendavat, püüdes kooli sisse mahutada kogu inimese eluks vajaliku tarkuse ja hoiakud.

Koolile peaks esmajärjekorras jääma roll, mida see täidab kõige paremini: anda tugevat teadmistepõhist haridust. Kui õpilased suudavad õppida lugema, kirjutama ja loogiliselt mõtlema ning neis säilib uudishimu, on kool oma ülesande täitnud. Kõik muu, sealhulgas väärtuste kujundamine, on laiema ühiskondliku vastutuse jagatud koorem, mitte ainult haridussüsteemi kanda.